raamatu kaanepilt

Veteranlavastaja Stanislav Govoruhhini uue linateose “Imelise ajastu lõpp” suurimaks rikkuseks on ajastu andekalt esitatud fotograafiline tegelikkus.

Oma loomult on Govoruhhini film väike, sinna pole suurt raha maetud, kuid tegijatel on jätkunud kompromissitust teha pildiga tööd, ja saavutatud on suurepärane tulemus. Vanu Volga autosid, silte ja tahvleid pole kokku palju, kuid siiski piisavalt, loomaks linna ja ta inimesi selles Eesti NSV reaalsuses, nagu tollal paista võis.

“Imelise ajastu lõpu” tootmiskultuur on väga hea, lisaks rohketele pildilistele detailidele on rakendust leidnud võimas näitlejaansambel – nii Vene kui Eesti staaridest.

Sergei Dovlatovi lugu

Oma vaimult on see truu kirjanik Sergei Dovlatovi jutustustele, filmi aluseks olevale jutukogumikule “Kompromiss”, mis esmalt ilmus New Yorgis. Kuna “Kompromiss” on ilmunud ka eesti keeles, võiks see olla tuttav eestlasestki kultuurihuvilisele.

Neis juttudes kirjeldas Dovlatov iroonilisel moel oma töökogemust Eestis, ajalehes Sovetskaja Estonia (mida küll filmis kordagi ei nimetata). Filmis satub toimetusse Leningradi andekas literaat Andrei Lentulov (Ivan Kolesnikov), kes kohtub selles lehes tollele ajale iseloomuliku valetamise ja valskusega, millega tal ühel või teisel moel kaasa mängida tuleb.

Kolesnikovi peategelane on mängitud sarmiga. Kui absurdsel moel tõuseb esile paralleel Hollywoodi kauboifilmide tähe Gregory Peckiga, pole see päris alusetu. Ka Dovlatov oli pikka kasvu tõmmu hurmur.

Armastusliini kannab kolleeg toimetusest Marina (Svetlana Hodšenkova), mis jääb paraku punktiirseks, nii nagu ta seda on ka Dovlatovi pärandis. Samas on Lentulov peategelasena passiivne, ta peamiselt vaatleb, osalemine piirdub enamasti viinapitsi kergitamisega.

“Imelise ajastu lõpp” räägib võrdlemisi selges keeles nõukogude aja absurdist. Film jutustab ära hulga novellikesi, kus on olulisi ajastule omaseid märksõnu nagu Soome televisiooni vaatamine, kummaliste tähtsündmuste tähistamine, rekordlüpsja Leida Peips ja palju muud.

Film on Dovlatovi-truu just vaimu poolest. Lavastaja on pannud tegevuse möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõppu ja mitte seitsmekümnendatesse, mil Dovlatov tegelikult Tallinnas tegutses. Selline valik pole juhuslik, filmi loojad osundavad kuuekümnendatel aastel olnud ühiskonna liberaliseerimise püüdlustele, millele järgnes Vene tankide sissesõit Prahasse. Sellele üürikesele sulaperioodile viitab ka filmi pealkiri, mis laenatud Jossif Brodski samal teemal kirjutatud luuletusest.

Sellesse ajastusse suhtub film varjamatu nostalgiaga, tuues halastamatult välja järgnenud survestamise totruse. Filmis on omad poliitilised hoiakud, ja need on mitmetähenduslikud. Lõppude lõpuks on hea tahtmise juures võimalik “Imelise ajastu lõpu” kruvide kinnikeeramises näha ka tänapäeva Venemaa valetamiste peegeldust.

Putini usaldusmees

Filmi eestlastest tegelaskujud, nagu nad olid ka Dovlatovil, on esitatud kaastundliku irooniaga. Vaimuka ja kena rolli teeb sünnitushaigla peaarstina Lembit Ulfsak, mängides lahedalt välja olukorra koomilise puändi. Tublid on teisedki, tunda on lavastaja head näitejuhitööd, oskust käivitada võtteplatsil vajalik näitlejapotentsiaal.

“Imelise ajastu lõpu” lavastaja Govoruhhin on pikka aega osalenud Vene poliitikas, viimatistel presidendivalimistel oli ta Vladimir Putini kampaania juht.

Tema poliitiline minevik on kirev, üheksakümnendate alguses oli ta lähedane demokraatidele, hiljem lähenes vasakrahvuslastele. Ukraina sündmused teravdasid Odessa filmistuudios pikalt töötanud Govoruhhini suhteid ukrainlastega.

Tallinnas filmi esilinastusel väitis Govoruhhin, et tema jaoks on Kosmose IMAXi saal isegi liiga uhke. “Me tegime tagasihoidliku mustvalge filmi, mis on mõeldud näitamiseks väikestes saalides. Tahtsin, et seda oleks mõnus vaadata, nagu on mõnus lugeda Dovlatovi proosat,” ütles Govoruhhin.