Kuidas juhtus, et läksite väikelinnast pealinna kunstnikuks ja arhitektiks õppima? Ema jutu järgi olin juba viieaastaselt teatanud, et tahan kunstnikuks saada. Kui kooli lõpetasin, transporditi mind Tallinnasse, ja mu vend, kes juba seal ees oli, ütles: need kuradi kunstnikud käivad mu käest kogu aeg raha laenamas, mine parem arhitektuuri õppima. Olen vennale selle soovituse eest väga tänulik. Finantseerisin oma arhitektitööga kunstitegemist kuni aastani 2008. Nüüd mul see enam võimalik pole. Poeesiaga või? Hah, naerame koos! Kas Eestis on raskem olla kunstnik või kirjanik? Eestis on kõige raskem olla ärimees, lüüakse maha lihtsalt! Ise tead, mis me elus praegu toimub. Parem on olla ikka kirjanik või kunstnik, olgu see elu, milline ta on. Olen ka mõelnud, et lapsed oleksid võinud olla pankurid või midagi ... aga ei tule sest välja – üks kütab kitarri, teine õpib vabasid kunste. Paljud kindlasti ei mäleta, kuidas sündis poeet Albert Trapeež – nõukogudeaegne dissident, mässuline luuletaja, keda ju ei avaldatud ametlikult kuskil.
Avalehele
4 Kommentaari
Loe veel: