Kohe seejärel sisenesid magamistuppa kaks KGB polkovnikust käsundusohvitseri – vahetust lõpetav Vladimir Medvedev ja alustav Vladimir Sobatšenkov –, et peasekretär äratada ja aidata tal riietuda. Brežnevit kergelt õlast raputanud Sobatšenkovile oli kohe selge, et maailma üht vägevaimat meest ei ole enam – Leonid Iljitš oli une ajal surnud. Polkovnikud alustasid vastavalt instruktsioonidele kohe elustamisvõtetega, tehes kunstlikku hingamist.

Edasises läheb trükisõnas avaldatu aga üsna kummalisel moel lahku. Jätkem kõrvale arvajate ning oletajate raamatud ja kõrvutagem vaid kohalolnute memuaare.

Vilkuritega kihutades kestis sõit Kremlist Zaretšjesse neil aastatel umbes veerand tundi. Kes ja mis kell 10. novembri hommikul sinna jõudis?

Vladimir Medvedev, kes teenis kokku nelja peasekretäri ihukaitses ning juba kindralmajorina juhatas 1988. aastal ka Eestis käinud Gorbatšovi väesalka, kinnitab oma mälestusteraamatus “Inimene selja taga” (“Tšelovek za spinoi”), et kõigepealt saabus sündmuskohale poliitbüroo liige Juri Andropov, tähtsuselt teine mees parteis ja riigis. Kunstlikku hingamist oli selleks ajaks tehtud juba pool tundi, kui tuppa astus Andropov ja päris, mis on juhtunud.