“Libahunt” – Leida Laiuse lugu
“Libahundi“ filmiks tegemine tähendas režissöörile samastumist Kitzbergi Tiinaga – omadele võõras,
kuid iseteadlik.
Üks Eesti kino tugevamaid lavastajaid Leida Laius oli tolleks ajaks, kui “Libahundi” tegemiseks läks, elanud Eestis pea kaks aastakümmet.
Leningradi oblastis Horoševo külas sündinud Laius jõudis Eestisse 1944. aastal, lõpetas siin teatriinstituudi ja leidis tööd näitlejanagi. Ometi polnud eesti keeles näitlemine talle kerge. Laius oli pigem lugude jutustaja kui mahamängija.
Kolmekümne seitsme aastaselt sai temast filmirežissöör. Ta tahtes teha August Kitzbergi “Libahunt“ filmiks on võimalik näha tugeva iseloomuga naise samastumist Kitzbergi Tiinaga – omadele võõras, kuid teadis, mida tahtis.
Räägib ju Kitzbergi näidend tüdrukust, kelle ema peeti libahundiks ning kes selle tõttu hukatakse. Tüdruk, Tiina, satub Tammaru talusse, kus saab endale mängukaaslaseks perepoeg Marguse ja teise leidlapse Mari.
Aastate möödudes löövad tunded lõkkele – mõlemad tüdrukud ihkavad perepoega endale, ja kuigi Margust kisub Tiina poole, ei suuda Mari kaotusega niisama leppida ning meenutab kogu külarahvale, mis puust Tiina tehtud on.
Erinevalt näidendist ei järgi film teatritüki kronoloogiat. Peamine tegevus mahutatakse mõnda päeva – nii jaaniöö pidustustesse, mil Tiinat libahundiks olemises süüdistatakse kui ka päevadesse pidustuste ümber.
Laiuse “Libahunt” pole romantiline draama, pole ka ideefilm. Siin on tugevad naiskarakterid, sest lisaks metsikule Tiinale näeme filmis Marit ning ka Tammarude vanaema, kes orjamentaliteeti aus hoiab, teeb seda kindla veendumuse ajel.
Filmis on poeesiat, huvitavaid tüüpe ja ilusad noored näitlejad – Ene Rämmeld, kes leiti Tiina rolli pärast pikki otsinguid, iseloomuga Maie Klaassen Mariks ning Evald Hermaküla perepoeg Marguseks. Olgu öeldud, et väikest Tiinat kehastab poetess Doris Kareva.
Filmivõtted ei läinud paraku kergelt, kohe alguses otsustas Leedust kohale kutsutud operaator, et talle ei meeldi ei stsenaarium ega ka Tiina osatäitja. Stsenaariumi tehti ümber, õhkkond oli närviline ning see kõik kajastub paraku ka valmis filmis.
“Libahundi” pildikeel on poeetiline, kuid vahest sümbolitest liiga tiine ning aeg-ajalt on kahjuks tõesti näha, et operaator teeb, mida tahab. Üksmeelselt kiidetakse Veljo Tormise muusikat ja Linda Verniku kunstnikutööd.
Ometigi, vaadates filmi nüüd, ei taha nõustuda ühe tollase arvustaja kohtuotsusega, mis ütles: “Film ei pääse mõjule ka seetõttu, et näitlejad ei mängi oma karaktereid lihtsalt välja. Isegi Evald Hermaküla, kes on väga tugev näitleja, ei too siin Marguse draamat esile, ta on nagu kammitsas. Tiina ja Mari osatäitjad ei ole professionaalsel tasemel. Ilmselt algas viga juba näitlejate valikuga.”
Leida Laius oskas suurepäraselt näitlejaid valida, lihtsalt vahel juhtub, et kõik olud on su vastu. Enda võimekust režissöörina tõestas Laius oma järgmise filmiga “Ukuaru” (1973), kus peategelaseks oli taas tugev naine – Ukuaru Minna.
“Libahundi” võtteid tehti 1968. aasta talvel ja suvel. Tiinat otsiti sellesse filmi nagu ikka koolide kaudu.
Doris Kareva, kes väikest Tiinat mängis, usub, et keegi oli tema nime üles andnud, sellepärast ta proovivõtetele sattuski. “Olin siis kaheksa-aastane, aga teadsin “Libahundi” teksti peaaegu peast. Lugesin nimelt lapsena väga palju näidendeid. Ema töötas mul raamatukogus, nii et raamatutepuudust meil polnud.”
Olnule tagasi vaadates võib Kareva kindlalt öelda: Leida Laius tahtis, et last ei pandaks mängima.
Imestust tekitas, et Kareva pikad valged juuksed mustaks värviti, Mari osatäitja tumedad juuksed aga värviti heledamaks.
“Leida Laius oli veendunud, et lapse loomus kõneleb enda eest. Ju mu olemus oli siis Tiinalik, Mari moodi mõtlemine pole mulle omane.”
Filmi välisvõtted toimusid Kanepis. Vanemaid Dorisel kaasas polnud. “Elasin üksi ühe vanema proua juures. Igal hommikul läksin sealt tööle. Eks isa-ema käisid mind ikka vahepeal vaatamas ka.
Neil lihtsalt polnud võimalik seal nii pikalt olla. Tagantjärele mõeldes tundus see sealolek mulle ikka pikana küll.
Paljusid võttekohti ma enam ei mäletagi, pandi meid lihtsalt bussidesse ja hiljem toodi tagasi. Mäletan üht talvist nädalat, kus meid igal hommikul sõidutati kusagile metsa. Seal oodati, et lumi hakkaks tuiskama. Aga ilm oli vaikne ning siis hakati ootama kolhoosist tuulemasinat. Jäi seegi tulemata. Ja kui siis ükskord tuli, läks jälle ilm tuisuseks.
Tollastest kaasnäitlejatest suhtleme Malle Klaasseniga siiamaani. Aga meelde jäid Evald Hermaküla, Evi Rauer, Arnold Sikkel... Kuid Mari osatäitjat Külli Songi pole hiljem üldse kohanud.
See aeg oli minu jaoks igatahes väga põnev.
End filmis näha mind eriti ei erutanud, mu isa nimelt filmis ja pildistas kogu aeg. Aga end hoopis teistsugusena näha oli huvitav küll. Teised lapsed koolis ei suutnud kuidagi ära imestada mu süsimusti juukseid, tol ajal polnud juuste värvimine teab mis tavaline asi. Terve kool jooksis vahetunnil kokku mind vaatama. Näidati siis näpuga ja oldi jahmunud. Honorari töö eest maksti mulle 280 rubla.
Nägin seda filmi aastaid tagasi, kodus mul endal seda pole. Aga laupäeval püüan tingimata vaadata.”
ILMAR PALLI
