Liblikaid püüavad ainult mehed

Kuigi liblikapüüdmine on imelihtne, tegelevad sellega üle kogu maailma peamiselt mehed.

Eesti Lepidopteroloogide Seltsil ehk liblikauurijate seltsil on 34 liiget, kellest vaid üks on naine. Seltsi juhatuse liige Allan Selin ütles, et millegipärast on liblikate püüdmine just meeste pärusmaaks muutunud. Soomes oli liblikapüüdjate seltsi kokkutulekul umbes 200 osalejat - kõik eranditult mehed (naised olid kaaslastena). "Küllap naised tegelevad tõsisemate asjadega," muheles Selin.

Ise on ta liblikaid püüdnud juba 30 aastat. Tegelikult meeldivad talle kõik kuuejalgsed - liblikad, kärbsed, sääsed ja igasugused mardikad. Selini kogusse kuulub umbes 350 000 putukat, mille jaoks on eraldatud lausa kaks tuba.

Liblikas lendab tuhandeid kilomeetreid

Väga haruldasi liblikaid võib Eestisse sattuda üsna kergesti. Selini sõnul lendavad liblikad soodsatel tingimustel tuhandeid kilomeetreid. Näiteks tontsuru elab Vahemere ääres, kuid satub aeg-ajalt siia. Samas on teisi, keda leidub igal pool naaberriikides, kuid Eestis mitte. Kas pole siia jõudnud või pole lihtsalt neile veel peale satutud.

Selin sai ise ühe parima leiu Võnnust eelmisel aastal. Liblikat uurides selgus, et kirjanduse andmetel on senine lähim leiukoht Jaapan.

Milline on lemmikliblikas? "Kindlasti on kenad need, mis on suured ja ilusad - nagu jahimehe jaoks trofee," sõnas ta. "Hinge lähevad aga sellised, mida varem pole kätte saadud." Lisades, et tegelikult meeldivad talle kõik putukad. Näiteks kärbsed on palju huvitavamad kui arvata osatakse.

Kuna liblikatega tegeletakse peamiselt hobi korras, siis teatakse neist ikka veel väga vähe. Praegu üritatakse maailmas esinevaid liike alles kaardistada. Vaid üksikud putukaid on rohkem uuritud, näiteks põllumajanduskahjureid. Samas imetajatega ollakse uurimises hoopiski eritasandil.

Kuna lisaks liblikatele tegeleb Selin ka putukate kogumisega, siis selles kollektsioonis on oluliselt rohkem kirjeldamata liike. Põhjuseks on spetsialistide nappus. "Säilitan materjali tulevikuks: kui spetsialist saja aasta pärast ilmub, siis on mida vaadata," lisas ta. "Siis ei pruugi neid metsi või kohti enam olla, kust leid saadi."

Selini kinnitusel võiks tegelikult igaühest saada liblikauurija. Kuna püüdmine on tegelikult väga lihtne: ööseks valguspüünis üles ning hommikul leiab sealt kümneid ja kümneid isendeid. Ja kui määramisega jäädakse hätta, siis võib alati pilte saata ning nõu küsida. Ta lisas, et alati ei pea ka ise koguja olema. Seltsi kuuluvad ka näiteks fotografeerimisega tegelevad inimesed.

Tuvastamine on keeruline töö

Selini sõnul on Eestis liblika liike kokku ca 2400, neist ca 950 suurliblikaid, ülejäänud väikesed rahvakeeles koid. Aastas tabatakse Eestist 10-20 uut liiki. Tänavu on leitud juba seitse uut liblikaliiki.

Liblikate, eriti pisiliblikate, tuvastamine on tegelikult üsna keeruline töö. Esiteks seetõttu, et nii Eestis kui naabermaades on vähe selle ala spetsialiste. Õnneks on siin siiski amatööre, kel on hea silm ning tunnevad teatud liike või rühmi väga hästi.

Uute liikide leidmine ja leiu aktsepteerimine on üsna keeruline. Uute liikidena lähevad kirja vaid need liblikad, kes on õigesti püütud ja tuvastatud. Kui keegi toob  nt jahukotiga välismaalt liblika koju kaasa, kasvõi eksikombel, siis see uue liigina kindlasti arvesse ei lähe. "Nii nagu ornitoloogidel, et keegi binokliga vaatab ning siis kolleegium otsustab, kas oli see lind või mitte, asi ei käi," selgitas Selin. "Liblikate puhul on vaja prepareeritud eksemplari. Kui keegi räägib, et oli ja kaotas ära, siis sellised asjad kirja ei lähe."

Liblikapüüdja sõnul on kõige olulisem, et kirja pannakse kus ja millal liblikas püüti.

Liblikaliikide tuvastamine on tegelikult päris keeruline, kuna paljusid liike saab määrata vaid suguorganite järgi. Näiteks paljude pisiliblikate puhul peale vaadates erinevusi ei märkagi. Selini selgitusel prepareeritakse liblikas esmalt, siis keedetakse genitaalid välja ning neid võrreldakse.

Iga uus liik vajab ka nime. Selle panekul lähtutakse tavaliselt liblika välimusest või käitumisest. Vahest küsitakse ettepanekuid ka leidjalt. Üldiselt on nimed ladinakeelsed, eriti väikestel liblikatel. Selin ise on mitmeid nimesid soovitanud.

Tutvu seltsi ja selle tegemistega www.lepidoptera.ee