“Looduse lemmikud” – elurikastest paikadest
Teejuhiks on looduskaitsja Uudo Timm. Sarja autor ja saatejuht on Haldi Normet-Saarna. Saade kõlab eetris reedeti kell 15.15, kordusena esmaspäeva südaööl.
* * *
Haldi Normet-Saarna, kui suur loodusesõber te ise olete?
Võin täiesti kindlalt väita, et minu loodusearmastus on viimase kolmveerand aasta jooksul tuntavalt süvenenud. Ega ole vist teisiti võimalik ka seda sarja vedada.
Ja siin mõtlen ma tänulikult meie suurepärastele kuulajatele, kes on oma toredate kaastöödega – olgu nendeks väikesed lood või ilusad fotod – väga innustavalt mõjunud. Samuti on mul vedanud loodusehuviliste sõpradega, kelle initsiatiivil oleme ühiselt üsna mitu põnevat matka ette võtnud ja Eestit jälle natuke rohkem tundma õppinud.
Kas võib öelda, et tänu “Looduse lemmikutele” olete hakanud ümbritsevat elu varasemaga võrreldes kuidagi teisiti nägema?
Jah, vaatan ümbritsevat elu kahtlemata uuema pilguga ning see on väga ilus ja põnev vaatamine. Kui enne võisin rahumeeli meie looduse pärlitest mööda jalutada, siis nüüd on suur rõõm neid ära tunda.
Kevadel, sarja esimese hooaja lõpetamisel, käisime usinamate kuulajatega ekskursioonil, mis kulges mööda põhjarannikut. Lisaks paekallastele jäid meie teele lugematud puud, põõsad ja rohttaimed, millest igaühe juures võis Uudo Timm lõputult rääkida. Õhkõrnadele orhideedele ja sadadele teistele õitele sekundeerisid muu hulgas ka kunagiste taluõuede lopsakad sirelid, mis varjasid omaaegsete elamute varemeid.
Ja minevikust rääkides ei saa märkimata jätta seda kontrasti, mis valitseb kauni looduse ja roostes sõjatehnika jäänuste vahel – seda viimast näeb Eestimaal ringi rännates rohkem, kui tahaks. Nii et jah – loomulikult on pilk avardunud, märkan ka seda, mida varem vaadatagi ei taibanud.
Mis on teie enda lemmikud looduses?
Kindlasti rändrahnud – meie põhjaranniku kalliskivid. Olen lapsest peale imetlenud nende peegeldust vees, nende peal turninud ja neid joonistanud. Igaüks neist on ise kuju ja iseloomuga, selja taga mäletamatutesse aegadesse jäänud teekond. Ja no loomulikult meri – jällegi juba lapsepõlvest pärit armastus, kelle lugematutest nägudest pole mõtet vist pikemalt juttu teha.
Kiindumus sisemaiste looduse lemmikute vastu on tulnud ajapikku, ja nagu öeldud, viimasel ajal ka rõõmustavalt süvenenud. Eelmainitud sõpradega käisime sel kevadel Läänemaa Suursoo maastikukaitsealal tedremängu vaatamas, suvel Põhja-Kõrvemaa üsna äkilisel matkarajal. Ja loomulikult Soomaa või fantastiline Vooremaa – voored on need, mida võib vaatama jäädagi. Äsjanimetatutega minu looduse lemmikud mõistagi ei piirdu, see nimekiri on märksa pikem ja täieneb veelgi.
Vaadates Vikerraadio kodulehel kommentaare, on need viimseni positiivsed. Kes on selle saatesarja sihtgrupp?
Kõik loodust ühel või teisel moel armastavad inimesed. Täiskasvanud. Ja kui vaatasin otsa meie kevadisele matkaseltskonnale, siis oli seal huvitaval kombel nii päris noort kui eakat rahvast, sekka ka keskealisi. Nõnda et siduvaks sõnaks jääb loodusearmastus.
Kuulajad on siiani saanud oma aktiivsust üles näidata ka sellega, et saadavad teile fotosid. Kui agaralt seda võimalust on kasutatud? Milliseid järeldusi neist fotodest võiks teha?
Kuulajad on tegelikult üsna hoogsalt vastanud meie üleskutsele. Samas ei ole saated muidugi n-ö vennad – kui on teema, mis rohkem ja suuremat arvu inimesi puudutab, on ka saadetisi enam. Aga päris ilma seesuguse vastukajata pole jäänud ükski saade. Kui fotod riputame üles “Looduse lemmikute” kodulehele, siis lühijutukesed loeme ette saate lõpus ja need on meie meelest just need, mis asjale punkti panevad.
Kui ilusasti osatakse oma elamusi sõnadesse valada... Ja kuna pikkuseks oleme nimetanud maksimaalselt pool lehekülge, sest rohkem lihtsalt ei mahu, siis on ju võrratu seegi, kuidas ikka suhteliselt lühikese tekstiga osatakse väljendada oma emotsioone.
Mida kasulikku/õpetlikku olete saateid tehes endale kõrva taha pannud?
Siingi tulen meie kuulajate juurde tagasi – inimeste juurde, kellele me oma saateid teeme. Ja on väga tore, kui tekib dialoog või kaasarääkimine, kuna see ongi just see rosin, mis asjale jumet annab. Näed piltide pealt ja loed jutukestest, mis inimestele eriti korda läheb või nende tähelepanu pälvib. Ja püüad sellega arvestada.
Miks saatesari just sellise pealkirja sai – “Looduse lemmikud”?
No pealkirju käis loomulikult väga palju peast läbi. Nendega ongi alati nii, et üks tundub liiga dramaatiline, teine liiga ilutsev, kolmas on kuskil juba olemas. “Looduse lemmikud” näis tol hetkel karge ja emotsionaalne ühtaegu ning loomulikult määras selle ära ka tulevase saate sisu – meil oli algusest peale plaanis noppida Eesti loodusest välja see kõige-kõige tähelepanuväärsem. Seda on tohutult, lõppu ei paista...
Olete lubanud septembris-oktoobris rääkida märgadest metsadest ja soodest. Mille poolest need looduse lemmikute hulka kuuluvad?
Selle poolest, et nad on ääretult põnevad paigad. Oma elustiku ja oma iseloomu poolest. Rännak võib kaasa tuua märjad jalad, aga ... ega ei leidu vist inimest, kes poleks vähemalt kuulnud, kui võrratu paik on raba. Sügisvärvides raba on veel omaette fenomen. Kui rabasse vaid jõhvikale minna, kus aeg sunnib tagant, jääb pool ilu nägemata. Aga loomulikult leiab üks tõeline looduseaustaja siin mõistliku kompromissi. Ja kindlasti saab neis saadetes kuulda sedagi, kuidas rabas liikuda, et imeilus matk ikka turvaliselt kulgeks.
Igatahes – Eestimaa on looduse lemmikuid pilgeni täis ja meil on hea meel nende juurde teed juhatada.
UUDO TIMM
sarja teejuht, looduskaitsja
Tõeline looduse pärl Eestis on rabad. Kidurate, sageli väga eriskummaliste võradega mändidega ja laugastega maastikupilt on püsinud muutumatuna sajandeid kui mitte aastatuhandeid. Siinne olustik, olgu ta siis sügisvärvides, lumme mähitult, õiteehtes, kas muraka või jõhvika marjadega, pakub ikka silmailu ja mõjub rahustavalt.
Rappa minekuks peab olema aega. Rabas ei saa tormata. Vetruv rabapinnas väsitab ringitormaja peagi ära ning sunnib igapäevarütmist rahunema. Seda raba rahustavat toimet kipuvad vähendama sinna rajatud laudteed. Neid saavad kasutada ka algajad,
kellele vetruv ning kohati õõtsuv jalgealune hirmu tekitab.
Aga nagu vanasõnagi ütleb – maitse üle ei vaielda, rabad ei pruugi kõigile meeldida. Teistele võivad meelepärased olla hoopis Lõuna-Eesti kuppelmaastikud või Saaremaa kadakased rannaalad, kuid midagi meie vaheldusrikkast loodusest kindlasti.
