Mul küll ei ole veel raamatut “Tundmata palu”, aga just see pealkiri teeb Lauri Sommeri huvi ja hindamiskriteeriumi Juhan Jaigi loomingu suhtes mõistetavaks. Tundmatud palad Jaigilt ja tundmatu palu – mets loodustunnetuse mõttes.

Juhan Jaik 120

Poliitiline pagulane
Võrumaal Sännas 13. jaanuaril 1899 sündinud Juhan Jaigi elulukku kuulub seik, et 1915. aastal saadeti ta poliitilistel põhjustel Võrumaalt välja ning elas aastatel 1915–1917 Venemaal Volga ääres.
Võttis osa Vabadussõjast.
Töötas ajakirjanikuna mitmes ajalehetoimetuses, teiste seas ka Päevalehes ja Postimehes.
Põgenes koos perekonnaga 1944. aastal Saksamaale, sealt edasi Austriasse ja Rootsi. Juhan Jaik suri 1948. aastal.
“Tundmata palu”
Raamat

Juhan Jaik.

344 lk.

Kirjastus Kaarnakivi Selts.

Annab erilised võimed

Minu esmatutvus ja poolehoid kirjanikule sai alguse 1980. aastal, kui kirjastus Eesti Raamat andis välja tema “Kaarnakivi”, lisapealkirjaga “Valimik tondi- ja loomajutte”. Väärib märkimist, et selle raamatu koostaja oli Edvin Hiedel. Meisterlikud illustratsioonid on joonistanud meie esimese vabaduse ajal ilma teinud kunstnikud Edvin Järvi, Paul Liivak, Natalie Mei, Hando Mugasto ja Eduard Viiralt.

“Kaarnakivis” on Võrumaa jutud ja mitmes loos ka jutud kaarnakivist endast. Et on munakujuline ja võib olla nii must kui valge. “Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab palju raha ja veel ka palju muud,” kirjutab Jaik oma jutustuses “Kaarnakivi”.

Lauri Sommer on kaarnakivi öelnud ka seisundiks. Selliseks seisundiks, kus saab kätte ühenduse looduse ja minevikuga. Kivi omanik võib lennata ning saada aru loomade ja lindude keelest.

“Juhan Jaik lõi maailma, kus on koos inimesed, hundid, karud ja tondid, igaühel oma mured ja tegemised, aga ka rõõmud ja vigurid. [Tema] tondid on grotesksed, samas aga inimestele lähedased. Nad on osa Jaigi fantastilisest maailmast, tulvil müstilisi ja religioosseid uskumusi.” Nõnda on oma isa loomingut iseloomustanud Juhan Jaigi tütar Ilo Jaik-Riedberg.

Loodus Jaigi juttudes ei ole midagi dekoratsioonitaolist, kõik on elus. Nii ka Võrumaa. Jaik on meie oma müstiline realist. Tema loomingus saavad kokku realistlik loodus ja üleloomulike võimetega tegelased. Kirjaniku vaba fantaasiat näitavad ka tegelaste nimed. Tondi nimi on Jurla, taluperemehe oma Toomas Vähja ja popsi nimi vaid Mehkamäe...

Kogumiku koostaja on öelnud, et just Vabadussõjas käik äratas kirjanik Jaigis ilujanu.

Juhan Jaik on jutuvestja, miks mitte muinasjutuvestja. Tema lood on mõnuga loetavad ja mõttelendu avardavad. Kord kui ma ühel konkreetsel juhul ühes vestluses pisut urisesin, millist rumalust noored isad lastele teatris mängivad, küsis mu vestluskaaslane, mida mängida. Vastasin, et muinasjutte, pidades silmas rahvaste omasid.

Siis ei turganud pähe, aga nüüd küll, et teatris võiks ja saaks huvitavalt lavastada Juhan Jaigi jutte. Need on seotud pärimusega ja rikastatud fantaasiaga – see teeb need lood teatraalseks ja võlumaailma viivaks, mis oleks huvitav vaadata nii lastel kui lastevanematel.

“Võrumaa joogi julgustükid”
Raamat

Juhan Jaik.

196 lk.

Kirjastus Kaarnakivi Selts.

Nimetab end joogiks

Lauri Sommeri põhjalikult kirjaniku loomelaadi analüüsiv järelsõna algab tsitaadiga: “Ent ise pole ma kellegi Kristus ega Jumala poeg, vaid kõigest üks Võrumaa joogi, lihasuretai ja silmamoonutai.” Tsitaat on dateeritud 10. oktoobriga 1924, sulgudes “(lõbusan tujun sõbrale kingitud pildi taha sirgeldet)”.

Raamat “Võrumaa joogi julgustükid 1920–1934” on illustreeritud arhiivifotodega 1920.–1930. aastatest, mis küllap kogu seda eestikeelset ja -meelset kultuuriaega iseloomustab, aega kust tekkis palju uut – kunst, kirjandus, muusika... Jääd pilti tähelepanelikult silmitsema ja saad aru, mis oli selles ajas tähtis.

Kogumiku koostaja on öelnud, et just Vabadussõjas käik äratas kirjanik Jaigis ilujanu. “Selle põlvkonna lugemislust oli muidugi väga suur. Suureks kasvades pyyti lemmikraamatute kangelaste jälgedes jõuda kaugetele maadele või oma nipernaadiliku seikluslikkusega siinset taevakummi kergitada,” üldistab Lauri Sommer väga täpselt.

“Võrumaa joogi” raamatus on pärast järelsõna 15 juttu, mis ilmselt ilmusid ... näiteks Päevalehe lisas ja olid määratud unustatud saama. Heal kunstil ja kirjandusel on aga omadus põranda alt välja tulla.

Lauri Sommer võrdleb vähemalt ühe loo (“Vesuuv”, 1928) puhul Juhan Jaiki Karl Ristikiviga.