Välismaalastele saab rääkida meie laulupidudest ja laulvast revolutsioonist. See meeldib neile. Kui veel nimetada Arvo Pärti, valgub üle näo selge äratundmisrõõm.

Suvel tuli mulle külla sõber Saksamaalt. Meie tutvus on küll juba aastatetagune, aga Eestisse jõudis ta esimest korda. Tahtis kindlasti näha merd ja viibida looduses, nii et suundusime Vormsile. Ilmad olid palavad, sõitsime jalgratastega mööda saart ringi ja sõime metsas mustikaid.

Ehkki meid närisid parmuparved ning sealkandis valdavalt madal merevesi oli soe nagu supp, ei jahutanud sugugi, talus ta seda kõike virinata ja tundis siirast rõõmu. Looduse imetlemise kõrval pidas ahhetades kinni raiesmike juures ja tegi pilte. Ütles, et see on nagu lahtine haav metsa keres. Ja et Saksamaal niimoodi metsa ei majandata, hektarite kaupa lageraiet ei tehta.

Ma olin talle rääkinud, et kusagilt kaugest minevikust on vähemalt osas meis, eestlastes, veel alles side metsast pärinevate teadmiste ja jõuga. Püüdes eestlaste olemust kirjeldada, rääkisin Valdur Mikita kukeseente kuulamise kunstist ning teooriast, mis ütleb, et eestlane on segu ratsionaalsest eurooplasest ja müstilisest läänemeresoomlasest. See müstiline läänemeresoome pool näis teda eriti köitvat, nii et kui hiljem Kumus käisime, peatus ta pikemalt just Kaljo Põllu piltide juures.

Üllatavalt sisukad vihikud

See kõik pani mind mõtlema, kuidas õieti tutvustada eesti kultuuri. Otsene kogemus on kahtlemata kõige parem, aga hea oleks ka millelegi toetuda, või veel parem, külalisele kaasa anda. Aeg-ajalt on mulle ju ikka kätte sattunud Eesti Instituudi trükised, mis mõeldud just välismaalastele eesti kultuuri tutvustamiseks. Need on sellised erineva kujundusega vihikud, mis üllatavad oma sisukusega. Kindlasti ei võimalda selline napipoolne formaat hõlmata kõike olulist, aga pisut süvenenumat huvi rahuldada küll.

Pahaaimamatu välismaa filmihuviline paisatakse hetkega keset eestlaste kahtlusi, kõhklusi ja näida tahtmist ning seejärel lootuse ja lootusetuse vahele.

Lehitsen Eesti loodust tutvustavat brošüüri, mille alguse ja lõpu vahele mahuvad ilusad fotod ja hulk olulisi fakte, mida ju peast enamasti täpselt ei mäleta. Algab see kõik viimase jääaja järgsest kliima soojenemisest ja lõpeb Ehalkivi rändrahnuga, vahele mahuvad rabad, metsad, rannad, künkad, niidud ja loomad-linnud. Imeline! Tõsi, raiesmikest siin pilte ei ole.

Kui juurde võtta veel “Eesti ajalugu piltides”, mis on kujundatud ajateljel asuvate kaartidena, siis on Eesti kohta juba üsna palju teada. Lisaks saab trükistest urida eesti keele, kirjanduse, teatri, filmi ja muusika kohta. Need üheskoos võimaldavad juba küllaltki detailset teadmist Eestist ja kultuurist.

Kui neid materjale ükshaaval analüüsida, siis küllap leiab igast midagi vaieldavat ja midagi puuduvat, võib arutleda teemade esitlusviisi ja selle üle, kas oluline on ikka piisavalt selgelt esil või pudiseb vähem tähtsa vahele peeneks. Näiteks filmi käsitlev vihik algab küsimusega “Kuidas me välja paistame?”. Pahaaimamatu välismaa filmihuviline paisatakse hetkega keset eestlaste kahtlusi, kõhklusi ja näida tahtmist ning seejärel lootuse ja lootusetuse vahele.

Muidugi, filmilugu pole mingi jalutuskäik päikeselisel siledal alleel, aga kas iga kivike sellel kaalub nagu rändrahn? Küllap jääb esitlusviis rohkem maitse küsimuseks, lõppkokkuvõttes on tegu asjaliku ülevaatega.

Eesti Instituudi trükiste projektijuhilt Berit Kaschanilt saan teada, et instituudil on hetkel pea kolmkümmend erinevat teematrükist. Siin ilmub ka kaks ajakirja – Estonian Art (estonian-art.ee), mis on ilmunud juba 20 aastat, ja Estonian Literary Magazine (elm.estinst.ee), millel peagi täitub 25 ilmumisaastat.

Intervjuud kunstnikega

Tähelepanuväärne on veel tänavu kevadel ilmunud Eesti kunstnike intervjuuraamat “Estonian Art 20”. Trükiseid leidub eri keeltes ka lastele. Viktoriini võimaldab vihikuke “12 küsimust Eesti kohta” lausa 12 keeles. Trükised aitavad Eesti Instituudil täita oma ülesannet – levitada teadmisi Eesti kohta.

Kuni viis eksemplari saab Eesti Instituudist kaasa võtta tasuta, kuid trükised on müügil ka raamatupoodides ja mitmetes muuseumipoodides. Peab tunnistama, et selliseid ülevaatlikke ent mahult kergeid Eestit tutvustavaid võõrkeelseid materjale polegi rohkem leida.