Raamatut “Ristitud eestlane” esitleti Pirita kloostris, kus 2013. aastal kogunesid Vello Salo kutsel autor ja kaasautorid loo meenutamist teadvustama ning nõu pidama. Viis aastat tööd on nüüdseks kirjastuse Argo toimel saanud raamatuks, mis pühendatud omaaegsele kirikuloo professorile Olaf Hermann Sillale (1880–1944), mehele, kelle eluaastad jäid venestamise aja ja Teise maailmasõja vahele.

Huvitavaid andmeid ja värvilisi pilte

Kaanepilt, Jüri Arraku altarimaal Halliste kirikus aastast 1990, juhatab Eesti teistkordse ärkamisaja sündmustesse, mille üks sümbol on neil aegadel taas üles ehitatud kirik. Lugemise käigus näib, et autor on täitnud oma lubaduse pakkuda kronoloogiliselt sidusat ülevaadet kristluse ajaloost Eestis, hõlmates geograafiliselt varasemat Vana-Liivimaa territooriumi ja lõpetades Eesti Vabariigi alaga.

Alustatakse dateeritavate andmetega XII sajandist ja lõpetatakse XXI sajandi algusega. Raamatu seitsme kaasautori panus on sisukorrast kergesti leitav, tüpograafiliselt eristatud ning need pakuvad süvendavaid sissevaateid.

Neli suurt peatükki juhivad läbi keskaja, Rootsi ja Poola ning Vene aja otse viimase suurpeatüki jalamile, mis algab nii Eesti Vabariigi kui ka Eesti vaba rahvakiriku saja-aastase looga.

Autor näitab, kuidas kiriku ajaloos ja vaimuelus toimusid tõusud ning langused paralleelselt heade ja halbade aegadega üldises ajaloos.

Omapärane on see, kuidas suur kronoloogia tabel ja teksti viimased teemad puudutavad õigeusu kirikuid Eestis. Raamatu algus markeerib ristiusu saabumist Eestisse slaavi suunalt Kiievi-Vene kontaktide kaudu X–XI sajandil ning lõpp esitab viimaseid seiku seoses õigeusu kirikutega.

Lugeja kohtab faktide ja võrdluste vahel värvilisi ja mustvalgeid fotosid. Näiteks toomkapiitlite pitserite kujutisi uurides avastab aastaarvude kõrval palju huvitavat. Üldse käsitletakse kiriku ajalugu sotsiaalia, kunsti, kirjanduse ja hariduse kaudu, mis näitavad tihedat kultuuriloolist sidet tollel ajal veel sisuliselt kristliku läänega.

Üks huvitav näide on Padise kloostri mõju kirjeldamine Turu piiskopkonnas Soome lõunarannikul. Seesugune Eesti kiriklik ülemuslikkus võiks ju ometi tagasi tulla!

Tallinna Toomkooli asutamise märkest 1319 saab peatselt 700 aastat. Eesti vajab oma koolihariduse värskena pidamiseks panustamist praeguse toomkooli toetamisse ja selle arendamisse gümnaasiumiks.

Tallinna all-linnas tegutses hoolekandeasutus Püha Vaimu Seek, mille asutamist mainib autor ühel korral samuti aastal 1319. Edaspidi pakub küll mõnikümmend aastat hilisemat daatumit, ent XIV sajandisse jääb see igal juhul. Püha Vaimu Seegi hoones töötab tänapäeval Eesti vanim erakõrgkool – EELK usuteaduse instituut, mis kannab edasi meie eriomaseid kultuuriväärtusi.

Autor näitab, kuidas kiriku ajaloos ja vaimuelus toimusid tõusud ning langused paralleelselt heade ja halbade aegadega üldises ajaloos. XIX sajandi lõpul jõudis sundus minna üle venekeelsele õppele ka Tartu Ülikooli. Unikaalsena sai vaid usuteaduskond jätkata saksakeelsena.

Autori esitusest ei selgu, kas ja kuivõrd Esimese maailmasõja ajal õnnestus vene keelt usuteaduskonda sisse suruda. Paika peab aga see, et usuteaduskond toimis sel ajal siiski eesti soost vaimulike kasvulavana.

Eesti Vabariigi aegse olukorra kirjeldusest selgub, kuidas algkoolist püüti usuõpetus kaotada. Referendumil oli usuõpetuse vastu ca 130 000, õpetamise poolt aga 330 000 inimest. Suure ülekaalu tõttu jäi usuõpetus koolidesse alles. Selle murdis Nõukogude okupatsioon, likvideerides usulise kirjanduse, keelustades emadepäeva pidamise jne.

Randar Tasmuth

EELK usuteaduse instituudi professor

Kauaoodatud väljaanne

Autori sõnade kohaselt saavutati, et kristlik traditsioon ei paistnud Eestis enam välja nädalarütmis, kuid pidas siiski vastu aastarütmis. Jõulude ja ülestõusmispühade pidamist ei õnnestunud rahva meelest, keelest ja praktikast välja juurida.

Võib järeldada, et sõnakasutust hästi kontrollinud režiim ei suutnud kehtestada täielikku meelsuse kontrolli. Nii et rahvusliku enesemääramise taastamise käigus asus rahvas ka oma kirikuid uuesti üles ehitama.

Kristluse ajaloo kronoloogia tabel hõlmab lausa 99 lehekülge, mis on juba ise peaaegu iseseisvat lugemist ja mõtlemist võimaldav kompendium ja aitab teha raamatust kauaoodatud väljaande, mis monograafilise terviklikkuse tõttu täidab olulise tühiku meie kultuuriteadlikkuses. Soovitan head lugemist kõikidele.