Vanasõnad selles kogumikus on enamasti tuttavad, seda enam pakkus huvi uus lahtiseletamise viis.

Kohati oli see päris naljakas lugemine. Näiteks: “Ahjunuka atmine, lamba kaala pügämine, lapse perse pühkmine olevat kõige halvembad tüüd ilman.” See oli see vanasõna. Kõik ju lihtne ja selge, mis sest et murdes. Mida siin ikka kommenteerida, aga autorikolmik kirjutas, et need kolm tööd on eriti rasked ja vaevalised, aga ka need tuleb ära teha…

Edasi läks lõbusamaks. “Oman­datud professioon ei taotle rukkijahul baseeruvat pagaritoodet.” Kas saite kommentaarile toetudes vanasõnale ka pihta? Kui ei saanud, eks lugege siis rahvatarkust ennast: “Amet ei küsi leiba”, ja jätke mõlemad variandid meelde.

Vanarahvas oskas lohutada

Nagu ikka, leiab meie esivanemate mõttevarast ka palju lohutust. Näiteks: “Ega häbi härja suurune pole.” Kirjutan siinkohal välja kogu kommentaariks toodud seletuse: “Häbitunne läheb ajapikku üle, lõpuks saab häbiga hakkama. Väikest häbi ei näegi, see on nagu kodujänes, paned puuri, riivi ette ja ainult mõnikord lähed ise ja üksi teda salaja silitama.” Nonii! Asi algas häbi ja härjaga, lõppes kodu­jänesega.

Edasi läheb veel huvitavamaks. Kindlasti pakub järgmine väljavõte lohutust paljudele. “Ega kõrts pole põrguhaud, ega kirik pole taevariik.” Kommentaar: “Seega võib kõrtsi minna ja kirikus käimata jätta. Õndsus sõltub inimesest endast, mitte rituaalidest.” Lühidalt ja selgelt.

Lahkelt on meie esivanemad rahvatarkusi edastanud ka läbi suguelu, häbenemata esile tuua muidki intiimtegevusi.

Kui lugesin, et: “Ega koer sinna situ, kuhu kükitab,” polekski seda paugupealt lahti seletada osanud, sest oma koera jälgides ei tahaks vanasõnaga eriti nõustuda. Raamatu kommentaar paneb aga asja paika: “Lahke lubaja ei pruugi oma lubadusi täita.” Vaat nii.

Lehitsen edasi. Asi läheb karmimaks, raskesti arusaadavamaks ka. “Ema sureb, isa sõgeneb.” Selle kurva tõdemuse peale ei oskaks kohe midagi kommenteerida, nii et autorite sekkumine on hädavajalik. Selgub, et sõge isa toob harilikult majja kurja võõrasema, justkui Lumivalgekese muinasjutus.

Lahkelt on meie esivanemad rahvatarkusi edastanud ka läbi suguelu, häbenemata esile tuua muidki intiimtegevusi.

Vanarahva kuld ulatub ka looduse ääremaadele: “Ilmas pole kolme asja: kivil juurt, linnul piima, veel oksa.” Kommenteerijad vaidlevad siin sellele “kullale” julgesti vastu: “Valitud on huvitavad kujundid, eriti fantaasiarikas tundub veeoksa kujutamine. Muidugi võib palli tagasi lüüa ja öelda, et kivi maa-alune osa on kivi juur, munavalge linnupiim ja jääpurikas veeoks.”

Kogumiku koostajaile pole võõras ka tume huumor. Tuntud ütlust “Jagajale jäävad näpud” seletatakse lahti järgmiselt: “Sõna “jagaja” kahetähenduslikkuse tõttu (andja ning automootori osa) on ütlust uuemal ajal kasutatud ka musta huumorina automehaanikute kohta.”

Igaüks leiab oma lemmiku

Tänu sellele raamatule saame targemaks ka juurviljanduses. “Istuta kapsast, et lammas kahe tallega vahele magama sünnib.” Esmapilgul arusaamatu soovitus mõtestatakse lahti järgmiselt: “Kapsataimed tuleb maha panna küllalt suurte vahedega, et neil oleks ruumi suurteks peadeks kasvada.”

Suguline šovinismgi pole esivanematele võõras: “25aastane uriseb, 30aastane haugub, 35aastane – pole koera tarvis.” Jätan kommentaari lisamata, sest asi võib veel hullemaks minna. Läheb ka. “Kana ei ole lind, naine inimene.” ... Ah, vahetame parem teemat. Vanasõnasid ju jätkub.

“Kelle käed sitaga, selle suu saiaga.” Kes aru ei saanud, lugegu kommentaari: “Kes ei häbene põllul rühmata, sellel on vili alati salves. Kes ei põlga “musta” tööd, saab selle eest hästi makstud. Mõtle santehnikule.”

Neile, kes netikommentaaride ees hirmu tunnevad, on esivanemad juba aastasadu tagasi lohutuse välja mõelnud: “Kes naeru kardab, see peeru sureb.” Lisan igaks juhuks seletuse: “Tagarääkimisest ei maksa end häirida lasta.”

Mida võis öelda vanapagan, kes külma ilmaga kalavõrgu all tuisuvarjus istus? “Kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.” Vägagi optimistlik vanapagan.

Lisan siia veel mõned kuldaväärt nopped meie esivanemate mõttevarast. Kommenteerige või nuputage tähendusi ise.

“Lolle ei künta ega külvata, nad kasvavad ise.”

“Mees, kes saab, lits, kes laseb.”

“Metsa perse on emane.”

“Narr, kes Narvast naise võtab; loll, kes linnast lehma ostab.”

“Pea suu kinni, seisab selg terve.”

“Rublane nimi, kopikane amet.”

“Sitast ei saa siidi, kanapasast kalevit.”

Ja lõpetuseks enda lemmik: “Kui jumal loob lolli, siis loob lollile ka molli.”