LUGEMISELAMUS | Oodatud uurimus parlamendi poliitilisest ajaloost
23. aprillil 1919. aastal kogunes oma esimesele istungile Eesti Vabariigi Asutav Kogu. Seda kuupäeva saame õigusega lugeda oma riikluse ühe olulisema institutsiooni – parlamendi – ajaloo alguseks.
Jaak Valge
680 lk.
Eesti Rahvusraamatukogu.
Kahetsusväärselt vähe on aga meie parlamendi ajalugu uuritud. Kui näiteks Soome paralamendi kohta on kirjutatud juba üle kümmekonna raamatu (sh ka kaheksaköiteline koguteos), siis Eestis olid kuni viimase ajani sel teemal ilmunud vaid mõned ülevaatlikud trükised.
Mahukas uurimus
Nüüdseks on olukord hoopis rõõmustavam, kuna parlamendi sajandaks aastapäevaks ilmus trükist ajaloodoktor Jaak Valge mahukas uurimus “Eesti parlament 1917–1940. Poliitiline ajalugu”.
Jaak Valge on esiplaanile seadnud sisulise analüüsi, mida toestab ka vajalik statistiline andmestik.
Raamatu sissejuhatus on pühendatud põhiteema – Eesti parlamendi ajaloo – jaoks hädavajalike taustasündmuste ja protsesside käsitlemisele. Mõistagi on vaatluse alla võetud demokraatia ja parlamentarismi areng ajaloolises kontekstis, kuid lisaks antakse ülevaade impeeriumide lagunemiseprotsessist ning esinduskogude ülesehitamise kogemusest Euroopas pärast Suurt ilmasõda. Mööda ei vaadata ka eestlaste varasemast võimukogemusest ning ülevaatlikult käsitletakse historiograafiat ja allikaid.
Mõnel juhul on sissejuhatav tekst ehk siiski liiga kokku surutud ja punktiirne. Pean siinkohal silmas eestlaste enda varasema võimukogemuse markeerimist, mis XIX sajandil piirdub üksnes 1866. aasta valla omavalitsuse kogemuse esiletoomisega.
Loomulikult oli see oluline, kuid tähtis oli ka eelnev kogemus – kas või vallakohtute näol. Võib-olla võinuks pisut põhjalikumalt käsitleda ka Vene impeeriumi teed esinduskogu – Riigiduuma – loomiseni XX sajandi alguses. On ju Riigiduuma nimigi tagasiviidav Mihhail Speranski reformikavadeni XIX sajandi alguses.
Tagasivaateline ülevaade demokraatia, parlamentide ja parlamentarismi ajalukku on hädavajalik taust, juhatamaks lugejat põhiteksti juurde, mis jaguneb neljaks suuremaks osaks.
Esimene osa annab ülevaate Eesti parlamendi kujunemisest iseseisvusprotsessis kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Teine osa keskendub demokraatia perioodile, kolmas demokraatia ja parlamentarismi kriisile ning neljas käsitleb autoritaaraega kuni riigikaotuseni 1940. aastal.
Loetletud perioode ei ole raamatus ühtviisi põhjalikult uuritud – enim tähelepanu on leidnud demokraatia aastad ja parlamentarismi kriisi ajajärk ning napim on viimase sõjaeelse riigikogu, mida autor nimetab kõnekalt “mõjuta parlamendiks”, tegevuse kirjeldus. See on igati põhjendatud, kuna autoritaarne riigivõim suretas parlamendi sisulise töö.
Ühtlasi tasub tähele panna, et vaatluse alla ei ole võetud parlamendi tegevuse kõik tahud.
Poliitilise ajaloo esiplaanile tõstmine on mitmes mõttes hea lahendus. Selline probleemiseade on autoril – sõjaeelse Eesti Vabariigi ajaloo ühel parimal asjatundjal – võimaldanud parlamendis päevakorral olnud olulisi küsimusi süvitsi analüüsida konkreetse ajastu laiemas kontekstis. Nii on ka kogu uurimuse raamid kenasti paigas ning teisejärgulised detailid ei vaesesta põhiteksti.
Põhjalikku käsitlemist leiavad põhiseaduste koostamised ja nende muutmise katsed, maa- ja rahareform, krooni devalveerimine, rahvahääletused jm kesksed ning tollaseid poliitilisi olusid mõjutanud sündmused. Arusaadavalt on palju tähelepanu pööratud 1934. aasta riigipöörde eel- ja järelloo lahtiseletamisele.
Mitmete sõlmküsimuste käsitlemisel sai autor küll osaliselt tugineda oma varasematele uurimustele, kuid parlamendi ajaloo tervikliku ülevaate kokkupanekuks tuli tal ära teha mitme väitekirja mahus uurimistöö. Tulemuseks on selge autoripositsiooniga kirjutatud uurimus.
Iga esinduskogu tegevust analüüsiva põhiteksti juurde on autor lisanud ajastu kontekstis olulise poliitiku lühieluloo. Nii on portreteeritud Konstantin Pätsi, Otto Strandmanit, Viktor Kingisseppa, Jüri Jaaksonit, August Reid, Karl Asti, August Lepsi ja Jaan Tõnissoni. Need miniportreed on õnnestunud valik – kirjutatud tabavalt ja põhitekstist erinevas rütmis.
Hulk eripalgelisi lisasid
Jaak Valge uurimus tugineb eripalgelisele allikmaterjalile ja esinduslikule teemakohasele kirjandusele. Lisaks Eesti arhiiviainesele on kasutatud ka teiste riikide (Venemaa, Soome jt) arhiivide dokumente. Viidatud kirjanduse osas torkas siiski silma, et XX sajandi alguse Vene impeeriumi poliitiliste olude ja Riigiduuma käsitlemisel ei olnud kasutatud kaasaegseid eriuurimusi. Arvestatava osa raamatu mahust võtavad enda alla eripalgelised lisad.
Kokkuvõtteks – kõneks olev raamat ei ole lihtsalt juubeliks kokku pandud paraadteos, vaid sisukas monograafiline uurimus Eesti parlamendi poliitilisest ajaloost, mis on ühtlasi oluline lisandus sõjaeelse Eesti Vabariigi ajaloo mõtestamisel. Küllap on aeg küps ka 1992. aastal tegevuse taastanud parlamendi teaduslikuks uurimiseks.
