LUGEMISELAMUS: Romaan helgusest
Urve Sõmer.
352 lk.
“Päikesevõimalus” on romaan helge lapsepõlve võimalikkusest, õnnelike hetkede leidmisest ja nende hoidmisest, kuigi alatihti tuleb arvestada elu paratamatuste ja seatud piiridega. Nimelt on romaanis juttu tüdrukutest (aeg-ajalt ka poistest), kes kasvasid nõukogude ajal sanatoorsetes koolides. Nad põdesid tuberkuloosi – nakkushaigust, mida toona ei suudetud veel täiuslikult ravida. Ning tuberkuloositekitajad, mida arstid nimetasid Kochi kepikesteks, ei pununud pesa mitte ainult kopsudesse, vaid rikkusid tihtipeale ka luid ja liigeseid.
Teismeeas tegelaste haiglaelu
Väidetavalt oli sõjajärgsetel kümnenditel Eesti liiduvabariikide seas tuberkuloosihaigete poolest esikohal, kuid 1943. aastal Ameerikas avastatud streptomütsiin – tuberkuloositekitajaid hävitav antibiootikum – ei jõudnud nii kiiresti nagu vaja kõikide haigeteni.
Kolme tüdruku Ruti, Hanna ja Gerta ning nende koolikaaslaste loo, mis paigutub eelmise sajandi viiekümnendatesse ja kuuekümnendatesse ning ulatub ka pisut kaugemale, jutustab autor oma sõbrannale Ehale, kes hilisõhtul välisreisilt naastes temalt öömaja palub. Autori kõnelused Ehaga on romaani raam.
“Päikesevõimaluse” teismeeas tegelaste elu mahtus koos raviprotseduuride ja õppimise ning huviringidega ühte majja – oli see siis Kose-Lükati sanatoorses metsakoolis, mille jaoks Konstantin Päts oli Eesti Vabariigi ajal maad eraldanud; Tartu kesklinna lähedal Kalevi 13 kõrge välistrepiga hubases majas; Tallinn-Hiiul, või Narva-Jõesuus Robert Kolbele kuulunud puitpitsilises villas.
Nende haiglakoolide või sanatooriumide ravialused elasid oma perekondadest eemal ning palati- ja klassikaaslastest moodustus omalaadne kokkuhoidev pere. Arstid, õed ja õpetajad jagasid täiskasvanulikku hoolitsust, mis oli kord hellem, kord karedam. Haiglaaegadel sündinud sõprus jäi kestma ka siis, kui neid ei sidunud enam ühise palati seinad ega ühe klassi nimekiri. Nii nagu kõikidel noortel inimestel, olid ka nendel oma koolinaljad, vembud ja unistused. Olid unistused elegantsetest kleitidest, tantsukingadest, oma kodust, teatrist ja ka õppimisest ülikoolis.
Kolm autori jutustatud lugude keskmes olevat tüdrukut erinevad üksteisest nii temperamendi kui ka unistuste poolest. Olles vaadanud televiisorist filmi “Kured lendavad”, püüab Hanna endale lõigata samasugust soengut nagu filmi peategelasel Veronikal, kuid tukk saab lühike ja kõver ning toob Hannale rõõmu asemel pisarad.
Gerta satub Tallinn-Hiiul venelastega ühte palatisse ning endalegi üllatuseks õpib ära vene keele.
Narva-Jõesuu sanatooriumis kujuneb ohtlikuks seikluseks Gerta ja Ruti jalutuskäik piki tühja liivaranda, kuni nad kogemata komistavad keelutsooni ning satuvad piirivalvurite küüsi. Ruti, kelle ellusuhtumine on reipam ja humoorikam kui teistel, saab koolikaaslase Andruse käest hüüdnimeks Poiske. Ruti iseloomus on paras annus isepäisust ja värskendavat teravust, mis ei jäta teda maha ka siis, kui temast on saanud Tartu Ülikooli tudeng.
“Päikesevõimalus” ei ole romaan õnnetutest haigetest tüdrukutest, vaid sellest, et noorte inimeste unistusi, uudishimu ega haiglaseinte vahel sõlmitud sõprust ei hävita mööduvad aastad ega pikenenud vahemaad.
Autor on kujutanud ümbritsevat elu detailselt ja meeleolukalt ega ole vältinud ajastule omaseid vastuolusid ning kurioosumeid. Ja kuigi autoril jätkub veel ja veel lugusid, mida Ehale jutustada, ootab lugejat viimastes peatükkides üllatuslik pööre.
Soojad jutuajamised autoriga
Selle jahedapoolse suve alguses sain imetabase elamuse osaliseks, kui raamatu autori ja tema sõbranna (romaani Eha) seltsis Narva-Jõesuu rannal päikeseloojangut imetlesin.
Viimase kümne aasta jooksul olen Urve Sõmeraga – ühe Tartu elulookirjutajate ringi asutajaliikmega – palju ja pikalt vestelnud: meie ümber on õhk soojaks saanud, oleme mõlemad nautinud pikemaid jutuajamisi Tartus Kalevi 13 õdusas restoranis Spargel.
Urve on mulle näidanud, kus asus selles majas röntgenikabinet, kus olid lamajate poiste, kus tüdrukute palatid ja kus peeti kooli lõpupidu.
Olles lugenud mitmeid kordi romaani “Päikesevõimalus” käsikirja, teadsin, et tuleb aeg, mil Urve Sõmer näitab mulle Narva-Jõesuus üht osa oma noorusajast, üht nüüdseks varisenud ja hävinud maja asupaika rannaveerel, kust meretuuled puudutasid lapsi, keda oli puudutanud raske haigus.
Juhtumisi oli Narva-Jõesuu ka minu ema nooruspõlve suvituskoht ja teejuhtideks sinna olid raamatu “Päikesevõimalus” autor Urve Sõmer ning lugude kuulaja Eha.
“Päikesevõimaluses” ei pinguta autor nukraid asju peitma ega heleda värviga retušeerima. Ka ei haletse ta oma tegelasi. Nii nagu Rutil, Gertal ja Hannal, on ka raamatu kõrvaltegelastel, eriti kasvatajatel ja hooldajatel, seljataga sõda, purustused ja mõnel ka Leningradi blokaad, mis kummitavad edasi nende mälestustes.
See on romaan helgusest, mida saab püüda, ära tunda, jagada ning hoida. Mõnikord piisab vaid astumisest üle läve õue – päikese kätte.
