Nüüd on raadiosarjas “Ööülikool” 16 aasta jooksul professori peetud loengud saanud raamatuks – Ülo Vooglaid, “Sõna on jõud”.

Tegu on teise raamatuga Ülo Vooglaiu tarkustest, sarjast, mida annab välja kirjastus SE&JS. Eelmine ilmus 2015. aastal – Ülo Vooglaid, “Aeg ja vaim”.

Sõnajõu uhkus

Professor Ülo Vooglaiu kirjutatud tekstid nõuavad lugejalt kindlasti piisavalt aega ja keskendumist, panevad tähelepaneliku ja heasoovliku ning teadmistejanuse lugeja vastuseid otsima ja ilmselt ka uusi küsimusi esitama.

Oma loengutes jälgib professor Vooglaid alati kuulajaid ja nende reaktsioone üsna tähelepanelikult. Ta mõistab ja näeb kogemuslikult ja intuitiivselt, kui tähelepanu hajub või kui kuulajad vajavad üleseletust või selgitust.

Tegelikult on Vooglaid särav loengupidaja. Teda on kergem kuulata kui lugeda. Seda “kergust” kannavad nüüdsed tekstidki.

Raamatu “Sõna on jõud” üks uhkustest on Ülo Vooglaiu loengute kaubamärk – loengu vältel ta oma käega joonistatud ja kirjutatud definitsioonid ning skeemid. Fotod neist nn konspektidest iseloomustavad filosoof Vooglaidu.

Leheküljel 82 on näiteks tõmmis tema skeemist, kus professor nendib, et teadmised ja haridus ei ole väärtus. “Väärtuseks on teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus! Väärtuseks on harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus!” See on väga vooglaiulik, et ta selle kolmemõõtmelisusega ei piirdu, vaid lisab, skeemil ka kirjutab: “Väärtuseks ei ole aeg või ruum. Väärtuseks on aegruum (aja ja ruumi ühtsus), kui on ka valgust (valgustatust).”

Kui vaadata vastilmunud raamatut Ülo enda õpetuse järgi (“Selleks, et midagi näha, tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Püramiidi vaatamiseks on vaja vähemalt nelja vaadet, alt, pealt, küljelt ja servalt.”), siis peaks raamatu puhul vaatama esi- ja tagakaant, ees- ja järelsõna, kui nimetada vaid mõned vaatepunktid.

Kirjastaja Sirje Endre ütleb ennast Ülo Vooglaiu õpilaseks, ja tõepoolest saab tema kirjastuses ilmunud raamatuid mitmest küljest vaadates nentida vaid üht: õpetaja Ülo Vooglaiu õpetusest on kindlasti tulu ka kirjastamisel.

Vahel on me valitud juhtide inimlikust alatusest isu otsas – näiteks kui taas on keegi, kes ennast riigi huvide eestseisjaks on kõnelnud ja kuulutanud, samas ka oma taskuid ja hüvesid petukaubaga täitnud.

Selle näite siin toon just selleks, et võimalikke lugejaid julgustada neid loenguid lugema. Et Vooglaiu tiitleid ei peljataks, siis lisan: tema õpetus on laia põhjaga ja ei jookse mööda külge maha mitte ühegi eluala esindajal.

Ma tunnen praegust kõrget politseijuhti, kes noore politseinikuna pidi kuulama Vooglaiu loengutsüklit. Tollal ei tunnistanud ta midagi, aga mõni aasta tagasi, pea 20 aastat hiljem ütles, et nii oma töös kui elus on ta neid loenguid alati meelde tuletanud, need on olnud tema teejuhiks.

Vastuseta jäänud kirjad

Vahel on me valitud juhtide inimlikust alatusest isu otsas – näiteks kui taas on keegi, kes ennast riigi huvide eestseisjaks on kõnelnud ja kuulutanud, samas ka oma taskuid ja hüvesid petukaubaga täitnud.

Isiklikule kogemusele toetudes nendin, et meedialärm ei ole enamasti kooskõlas karistustega, mis riigivarguse või petmise või inimliku eetika reeglite rikkumisega kaasnevad. Aga öelda tahan, et sellistel puhkudel lohutab Ülo Vooglaid mind tavaliselt sõnadega: “Tegutseme edasi, sest teist Eestit ei ole!” Ja tema tegutsebki, öeldes vahel, et tunneb ennast nagu rikkis grammofon. Korrates ja korrates esimesi küsimusi, lootuses, et peaasjad saavad selgemaks.

Arvan, et olen lugenud pea kõiki Ülo Vooglaiu kirju kõikidele meie vabariigi presidentidele. Mõned on alles ja olen vahel neid üle lugenud, et meelest ei läheks. Näiteks kiri, mis dateeritud 2. jaanuariga 1999. Kiri on Lennart Merile. Silmas peab ta presidendi vana-aastaõhtul peetud kõnet ja intervjuud.

Selles isiklikus ja riigimehelikus kirjas on palju sellist, mis õpetlik üle aja. Ma ei hakka seda ümber jutustama, aga kirja lõpetust tsiteerin: “Sina, Lennart, oled minu arvates ainus inimene, kes saaks ja suudaks integreerida Eesti erinevaid poliitikuid, kultuuritegelasi, haridustegelasi, tervisetegelasi, majandustegelasi jt. Koostööle. Neid, kes pingutavad erimeelsuste suuremaks puhumise nimel, on meil kahjuks mitu tosinat.”

Kui sirvin neid meie riigi tähtsatele saadetud kirju, mis olen alles hoidnud, ja meenutan teisi Ülo kirjutatud ja vastuseta jäänud kirju, siis mõtlen, et see on juba – ning mida aeg edasi, seda rohkem – meie ajalugu. Usun, et kunagi ilmub ka kogumik: Ülo Vooglaid, “Vastuseta jäänud kirjad”. See oleks vaieldamatult üks ausamaid Eesti ajalugusid, mis iial koostatud.

***

Käesoleva kogumiku üks väärtusi on veel ajaloolase Ivar Tröneri järelsõna, kus ta arutleb nii “Ööülikooli” kui Ülo Vooglaiu osa üle Eesti mõtteloos, selle üle, et õpetamine on dialoog. Kuulaja tajub ka seda, millest kõneleja vaikib.