Lugu haralisest ploomipuust
Meie hõimurahval saamlastel Jäämere ääres on alles mälestus aegadest, kus igal inimesel oli oma isiklik laul, õigemini joig.
See oli päritud isalt ja emalt ning kuigivõrd nendega ka sarnane, nii nagu iga laps sarnaneb oma vanematega. Ja muidugi oskas iga laps oma vanemate, vanavanemate ja ka vaarvanemate isiklikke joige. Neid oli vaja osata, sest teise inimese joiu joigumine oli nendega vaimse sideme loomine ning selle alalhoidmine. Vanemaid on kaks, vanavanemaid neli ning vaarvanemaid kaheksa. Nii pidi igaüks vähemalt kuutteist isiklikku joigu oskama joiguda.
Mesilassülem andis inspiratsiooni
Kuid eriline koht selle juures oli kaheksa vaarvanema joigudel. Vaarvanemaid ja neist varasemaid esivanemate põlvkondi nimetati ka maaemadeks ja maaisadeks. Nende isiklike joigude joigumine tagas tuulte puhumise soodsas suunas, teadis kõnelda kauaaegne Saami raadio toimetaja Oula Näkkeläjärvi, kes on aastaid salvestanud saamlaste isiklikke joigusid.
Püüdes leida sellele vastust, meenusid Hiina kaheksa ilmakaare kolmikmärgid ehk trigrammid, mida teatakse nimega pa kua. Pööriöö nädalavahetusel püüdsime väikese koolitusrühmaga laupäeva pärastlõunast alates iga kolme tunni järel keskenduda ühele vaaremadest või -isadest. Alustasime kell neli, kui päike oli edelakaares. Selle ilmakaare kolmikmärgis on alumine joon katkendlik naisjoon ja järgmised kaks on pidevad ehk meesjooned. Vaarvanemaks on selle järgi ema isaisa.
Kuid enne, kui jõudsime igaüks leida maastikul oma paiga, eksitas meid tihe sumin. Selgus, et meie mesilaspere oli sülemlenud ja nüüd rippus kobar haralisel ploomipuul umbes rinna kõrgusel.
Õnneks oli puul kaks haru, kärpisin sülemiga haru oksad lühemaks ja saingi lõigata oksatüüka koos mesilastega puu küljest lahti ning raputada mesilased sülemikasti. Lahtilõigatud oksa võtsin ema isaisa kujutajaks.
Leidsin mõnusa kõvera tüvega paju, mille peal oli hea istuda ning keskendusin ema isale ja tema isale. Teadsin, et ta nimi oli Peeter, et ta elas üheksakümne kahe aastaseks, et tal oli väga ilus lauluhääl ja et talle väga meeldis laulda vennastekoguduse laule. Tal oli kuus venda, kes kõik mängisid hästi viiulit ja laulsid, ning kaks õde, samuti kuus poega ja kaks tütart. Nii sobis kümnete harudega okkaline ploomipuu oks, mis sülemit oli kandnud, väga hästi teda kehastama.
Panin puuoksa edelakaarde, kus ka päike parajasti oli ning vaatasin otsa oma vaarisa kehastusele. Küsisin, mida peaksin tegema, et mu elu oleks kooskõlas tema unistuste ja palvetega. Ja äkki tundsin endas lauluviisi ärkamas. Olin korraga rõõmus ja tänulik, mõeldes, kas tõesti on nõnda võimalik leida lauluviis, mida saan laulda vaarisa meenutades ning endale nõu andma kutsudes. Ehk õnnestub mul ka edelatuuled endale soodsaks laulda?
Joigudes saavad tuuled soodsaks
Laulsin vaarisa nime ning leelutasin sama viisi vaarisa kodukandi, Põlvamaa vanade laulude kombel: ai los lellos lee, ai los lellos lee. Tundsin, kuidas vaarisa oli esimest korda mulle tõeliselt lähedane.
Tajusin tema nõuannet endale – ole visa oma asju ajades, just samamoodi nagu see ploomipuu oks, samas ära ole turtsakas ja okkaline lähedaste
vastu.
Järgmise vaarvanemaga kohtumine oli kolm tundi hiljem, kui päike läänekaarde jõudnud. Seekord püüdsin leida sidet ema isa emaga, Peetri naisega, kelle nimi oli Ann. Kuna olin mesilassülemi kättesaamiseks pidanud ploomipuud päris palju kärpima, võtsin iga vaarvanema kehastuseks ühe ploomipuu oksa. Esimene, Peetri oks, oli kõige jämedam, see, mille peal sülemikobar rippus.
Vaarvanemate unistused kanduvad edasi
Küllap oli ta endast nii palju andnud, et talle eluaastaid kauemaks ei jagunud. Püüdsin tabada temagi viisi, ja peagi kõlaski mu kõrvus mahe, veidi nukker heli. Millegipärast tuli peale sügav meeleliigutus.
Vaatasin õrna sihvakat ploomioksa rohelise küpsemata ploomiga ning tundsin sügavat tänutunnet oma vaarema vastu, kelle palved ja unistused elasid edasi tema lastes ning lastelastes ning samamoodi ka minus eneses.
Iga kolme tunni järel võtsin järgmise puuoksa ja leidsingi nõnda lauluviisid kõigi kaheksa vaarvanema kohta. Nii olin leidnud mooduse olla ühenduses oma maaemade ja maaisadega, ning teejuhiks nende juurde oli haraline ploomipuu, kes mesilassülemi abil endast märku andis.
Olin südames puule sügavalt tänulik. See on imeline, milline jõud ja abi võib peituda puudes, kui oskame neid end aitama paluda. Ning kui rikkad on aedade ja metsade omanikud koos kõigi oma puudega!
