1970. aastal valminud sajameetrine Дніпро sõidab Wikipedia teatel endiselt mööda Doonaud, kandes Ukraina lippu. Foto: Miki216, Wikimedia Commons

Neil päevil, kus Budapestis on Doonaul juhtunud ränk jõelaeva õnnetus ja jõepõhjast on leidmata ligi paarkümmend Lõuna-Korea turisti – lisaks hukkunutele -, tuleb meelde, et olen seal minagi uhkel jõelaeval edasi-tagasi sõitnud.

Sellest reisist, mis tollal Punase Impeeriumi kodanikule oli erakordne, võiks ju heietada pikemalt. Aga keda see täna, kus ükski punkt maakeral ei ole kättesaamatu, enam huvitaks. Mõned tollased episoodikesed ja persoonid võiksid ehk huvi pakkuda.

Kunagi 1970-ndate algupoolel olin ametis Eesti Reklaamfilmis ja tegelesin üsna palju NSVL Väliskaubanduse Ministeeriumi allasutuste reklaamitellimustega. Musta mere laevanduse otsustajad soovisid tellida 10-minutise reklaamfilmi, mis propageeriks Lääne turistide seas reisimist uute Vene jõelaevadega mööda Doonaud. Tellimuse nimi oli „Alpidest Musta mereni“ ehk Odessast Passauni Lääne-Saksamaal. Valuutat eraldati minimaalselt, mis tähendas, et sõita said kaks meest, operaator Teet Taumi ja mina. Pidin abistama operaatorit – raske vene varustus – olema valgustaja ja vastutama asja sisulise külje eest, et lõpuks ka mingi filmikene sünniks – kogu sündmustik oli ettearvamatu ja selgus kohapeal – ja saksa keele tõlk. Viimane osutus kõige meeldivamaks ülesandeks. Igapäevane harjutamine ja tohutul hulgal „Sternide“ ja muu samalaadse lugemine lõi unustama kippunud keeleoskuse õitsele.

Näpuotsatäis valuutat meeskonnale

Sõitsid kaks täpselt ühesugust laeva, üks oli „Volga“ ja teine „Dnepr“, mõlemad valmistatud Austrias. Tolle aja kohta olid nad ultramoodsad, Vene jõelaevanduse pärlid, basseinide, konditsioneeride, baaride, restoranide ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. 90% turistidest sellel laeval olid läänesakslased, olid ka mõned austerlased ja vähemalt üks vanaproua Ameerikast. Kogu meeskond ja teenindav personal oli Venemaalt ja Ukrainast. Sakslasi oli lihtne ära tunda – nad olid lärmakad, kitsid ja ülbed. Meiega sõbrunes austerlane, rahvusvaheliselt kuulus fotograaf ja tema ajakirjanikust naine. Nemad rääkisid meile, et saksa reisijate seas olevat palju lihunikke, kelle käsi Saksamaal käivat just tol ajal väga hästi.

Järelevalve meeskonna ja personali – meie kaks kaasa arvatud - üle oli erakordne. Kõige kõrgem järelevaataja oli kapteni asetäitja poliitalal. Laevnikud kutsusid teda Pompolitiks, omavahel aga mingi ropu hüüdnimega. Laevandusest ei teadnud ta mõhkugi, sellega sidus teda ainult vormimüts. Ta oli välimuselt nagu Nikita Hruštšovi kaksikvend, suurte KGB teenetega stalinist, keda laeval mitte keegi ei sallinud. See mees võis igasse alamrahva kajutisse suvalisel hetkel sisse astuda, küsitleda, välja pressida, ähvardada, kajuteid läbi otsida.

Viinis ja Budapestis oli pikem peatus ja osa meeskonnast lubati piiratud ajaks maale. Moodustati neljaliikmelised grupid, grupivanemad määras eespool kirjeldatud Pompolit, olles ise ühe grupi valvur. Meeskonna liikmetele oli see tõeline piin. Nende palk oli isegi selle aja kohta tõeliselt niru, distsipliin preisilik. Ainsana motiveeris välisreisilaeva teistele eelistama näpuotsatäis valuutat, mille eest osteti uhke välimuse aga üliviletsa sisuga käekellasid, nätsu, sukkpükse ja muud kirevat ja odavat, millele ostjad juba kodusadama kaile vastu tulid ja kehva kuupalga korrapealt mitmekordistasid. Grupijuht, eriti muidugi vanapaks ise, jälgis teraselt, et ostud jääksid igale mehele reaalselt makstud päevaraha piiresse. Iga ülekulutatud sendi eest tuli aru anda või järgmist reisi sellel laeval enam ei tulnud. Nii üks kui teine oli turistidelt saanud väikest jootraha ja nagu meiegi inimesed Soomes käies, püüti ka kaasavõetud pudi-padiga väikest viisi äri teha. Meeste nägudest gruppide teatavaks tegemisel võis välja lugeda tõelist piina.

Meeskond teadis, millega ta mistahes eksimuse korral riskib. Vene Doonau Laevastikul oli suur hulk kaubalaevu, pargaseid ja puksiire, see oli ühtlasi trahvirood, kuhu eksinud reisilaevnikud päevapealt saadeti.

Kes balalaika merre viskas?

Reisijate meelelahutuseks korraldati õhtuti improviseeritud kontserte. Ei ole talentide põuda Venemaal. Ega olnud ka sellel laeval. Heal tasemel isehakanud lauljate-tantsijate kõrval oli meeskonna ja teenindajate seas paar professionaalset muusikut, keda kergelt vintis publik suurte ovatsioonidega vastu võttis. Aga Vanamees, Pompolit, jättis ka siia oma jälje. Nähtavasti mõne sunnitöölaagri väravas aega surnuks lüües oli ta õppinud balalaikat tinistama – kehvalt muidugi -, aga iga kontsert pidi sisaldama ka tema etteaste. Mängis vene rahvaviisikesi, kõvasti ja valesti. Olen hiljem teada saanud, miks ta sinna lavale iga hinna eest trügis – esinejatele maksti mõned sendid lisatasu valuutas.

Tagasiteel Passaust Odessa poole kagebisti artistikarjäär lõppes ootamatult. Ühel õhtupoolikul enne kontserti oli balalaika kadunud. Korraldati kiirküsitlus, kahtlustatavate kajutid otsiti läbi, aga balalaikat ei leitud. Lõpuks teatas naiivsevõitu tekimadrus, et tema olevat ülemist tekki küürides märganud, kuidas otsitav instrument Doonau lainetel õõtsudes Musta mere poole ujus. Süüdlast ei õnnestunud välja selgitada.

Alkoholil oli sellel lõburetkel tähtis roll, mitte väiksem kui Eesti-Läti viinasõjas praegu. Tollimaksuvaba alkohol laeval oli uskumatult odav. Sovetskoje šampanskoje igristoje oli odavam kui kaldal õlu, seda joodi janu leevendamiseks. Suur viinavalik liitristes pudelites tähendas seda, et õhtuks leidus mõlemal tekil rohkesti tühja taarat, mis kärmelt ära koristati. Kaldale kaasa võtmiseks ei olnud mõtet varuda, sest maabumissillal ootas põhjalik tollikontroll ja sootuks teine hind.
Doonau jõgi ja Passau. Kes soovib, võib nüüdki Passaust kahenädalasele edasi-tagasi reisile minna.
Foto: Damir-zg / Wikimedia

Paaritunnine orgia Austria külas

Ühel kaunil pühapäevasel päeval randus meie jõelaev imeilusas Austria külas, kus pilk jäi kõigepealt pidama uhkele kirikuhoonele. Tagasihoidliku randumissilla juures ootas vähemalt viiskümmend pühapäevariietes inimest, noort ja vana, meest ja naist. Lapsi ei olnud. Kirikukellad lõid, ei osanud arvata, kas jumalateenistus oli algamas või lõppemas. Viimane oletus on tõenäolisem. Paigaldati trapp ja vormiriietuses laeva stjuuardessid juhtisid rahva pardale, valmistudes neile uhkel moodsal laeval ringkäiku korraldama. Aga see ei olnud esimene sellelaadne randumine ja külarahvas teadis hästi, mis neid huvitab.

Pool rahvast läks restorani ja ülejäänud basseiniteki baari. Ja kõik kukkusid kärakat kurku kallama. Joodi ohjeldamatult tollimaksuvaba alkoholi, mõned noormehed sidusid 3-4 pudelit punti, kinnitasid selle täispuhutava kummipadja külge ja sokutasid päästepaatide varjus üle parda, et nende jõel paatides ootavad kaaslased saagi välja õngitseksid. Orgia kestis paar tundi. See nägi välja nii, nagu püüaksid Vene misjonärid ristirahvast viinausku pöörata. Missioon õnnestus täielikult. Suurem osa kaldaleminejaid kõikus jalgadel ja kitsal trapil tuli neid toetada. Trapi otsa juures ootas neid tollikontroll, kaks mundris meest ja kaks naist. Paljusid kobati läbi. Siiani on silme eest kolm kena austria tüdrukut, kõik veidi alla kahekümne. Silmnähtavalt purjus ja bravuuri täis.

Naisterahvast tolliametnik avastas ühe tüdruku seeliku alt avamata pooleliitise Stolitšnaja vodka ja tahtis selle konfiskeerida. Tüdrukud keeldusid nii tollimaksust kui konfiskeerimisest. Läksid tagasi trapi laevapoolsesse otsa, lahkujate saba lõppu, korkisid pudeli lahti ja jõid mõne minutiga tühjaks. Ei ole ugrimugrid ainsana viinausku!
Wachau. Illustreeriva funktsiooniga kiriku ning Doonau jõega küla Austrias.
Foto: Pixabay

Tüürimehe kuuekordsed

Laeva proviandivarusid täiendati püsivalt. Laev aeglustas käiku või jäi seisma ja varustuspaat kiire mootoriga kihutas kaldale, kus värske kaup ootas. Tollases Jugoslaavias toodeti uskumatult odavat alkoholi – eks meiegi mäleta nende konjakilaadseid kangeid ja soodsaid märjukesi. Eriti odav oli neil piiritus, mida müüdi liitristes pudelites. Sealt sai alguse meie reisi ajal toimunud tõsiseim intsident. Öösel, kui reisijad magasid ja laev seisis mingi Jugoslaavia külakese juures, sõitis varustuspaat mõne madrusega ja laeva teise tüürimehega kaldale ettenähtud joogivaru täiendama. Ja – nagu pärast selgus – ostsid endale tarbimiseks ülisoodsat piiritust. Jõudsid laevale ja hakkasid tarbima.

Varahommikusel tunnil, kui algas teise tüürimehe vahikord, ei võtnud mees jalgu alla, vaid mõmises, et olevat haige. Vahimadrus kutsus laevaarsti, keskealise naisterahva. Hiljem levis kõlakas, et tüürimees olevat väljendunud mitte kolmekordsete, vaid suisa kuuekordsetega ja lubanud astuda vahekorda mitte üksnes arsti enesega, vaid ka tema mehe, õe, tütre ja arstipaunaga. Hommikuks oli teine tüürimees ühes laoruumis luku taga, kapten morn ja tige ja peakontorisse saadetud ettekande põhjal oli valitud välja pargast, kuhu degradeeritud tüürimees trahviroodu saata.

Miks oldi laevameeskonna võimalike distsipliinirikkumiste suhtes nii halastamatud? Kaptenisillal, kuhu tänu kaamerale korraks pääsesime, tehti meile selgeks, kui ohtlik on navigeerimine Doonaul. Esimene tüürimees, endine merelaevnik, ütles laevajuhtimise merel võrreldes Doonauga lausa puhkuse olevat. Olenevalt veeseisust, veemassi kõikuvast kiirusest, jõepõhja reljeefi muutlikkusest, ebaloogiliste leetseljakute tekkevõimalustest, kasina navigeerimisoskusega veolaevnikest, nõudis kallihinnaliste (rahalises mõttes) Lääne turistide ohutu sõidutamine laevajuhtidelt maksimaalset pingutust. Kui ohtlik vähimgi vääratus võib olla, nägime äsja Budapestis.

Eesti keelt kõnelev von Glasenapp

Lõpuks mõni persoon või seik, mis neljakümne aasta järel ikka elavalt meeles.
Iga vene või ukraina laevamees, kellega meid tuttavaks tehti, lausus sõbralikult: “A estontsõ, znatšit iz Rigi“ [eestlased, tähendab Riiast].

Sakslastest reisijatest mitmed tundsid geograafiat paremini. Tallinna eriti ei teatud, aga Rewal tuli paljudel tuttav ette. Et omavahel rääkisime eesti keelt, siis varsti tuli meiega vestlema soliidne keskealine härra, kes reisis naise ja lastega. Rääkis sõnu pikkamööda meelde tuletades eesti keelt, tutvustades ennast kui Patrick von Glasenapp. Tollal ei öelnud see nimi meile midagi. Alles taasiseseisvumise järel tuli ilmsiks, et tegu oli Liivimaa põlisaadlike järeltulijaga, aastaid hiljem vabanenud Eestile sõnades ja tegudes pühendunud mehega. Tema eluloost kirevamat on raske ette kujutada. Von Glasenapp oli haritud ja südamlik vestluskaaslane, mitte liiga avameelne, mis on ka mõistetav. Kes sealt Vene põrgust, mida ta endise vangina hästi tundis, vabasse Läände ikka pääseb kui mitte nuhk, konkreetselt siis meie kaks! Nii võis ta arvata.

Üksjagu avatum ja seltsiotsivam oli hambakliiniku omanik Willi Lerner Baierimaalt. Temalegi tundus mõni baarileti ääres kuuldud eestikeelne sõna tuttav olevat ning mees tuli seletama, et tema on Eestis teismelise poisina Wehrmachti teenides võidelnud Blauberges (Sinimägedes). Oli raskelt haavata saanud ja sõjavangi langenud. Nälginud oma aja ära ühes Ida-Virumaa vangilaagris. Naeruhimuline Willi, kes oli laeval koos naise ja pojaga, oli ülienergiline ega väsinud oma lugusid jutustamast. Vangilaagri vaevad olid nähtavasti ununemas, Willi õppis hoolega vene keelt, kavatsedes lähitulevikus perega Leningradi sõita.

Olime hiljem kirjavahetuses – kirjad saabusid enamasti avatuna ja räpakalt kokkuliimituna, lastele jõulupakis saadetud mängukaru oli pikuti lõhki lõigatud, saepuru pakis laiali. Willi käiski poja ja tütrega Leningradis. Naisel varastati hotellis pesu, Willil fotoaparaat ja hotelli ööbaaris rahakott koos dokumentidega. Ma ei ole kindel, et ta vene keele õppimist enam jätkas.
1992. aastal surnud Patrick von Glasenapp oli näiteks ka innukas Tartu kivisilla taastamise pooldaja.
Foto: Maaleht arhiiv

Sõbrusta veel fašistidega!


Omaette tutvumisväärsus oli 90-aastane ameeriklanna, kes reisis üksinda ilma saatjata ümber maailma. Temaga pandi meid ühte lauda sööma. Meie vestlus algas ja kulges iga päev ühtmoodi:
„Olen unustanud, mis keelt te räägite?“ Tema ise rääkis inglise, saksa, poola, bulgaaria ja kindlasti veel mõnda keelt.

Järgmine teema oli poolakate siunamine. Tema esimene mees, kelle juurest ta ära oli jooksnud, oli poolakas. Poola mehed on laisad, rumalad ja joodikud. Ma ei julgenud kõssatagi, et minu isapoolne vanaisa, kes on maetud Narva-Jõesuu kalmistule, oli puhastverd poolakas Kazimir. Me ei kohtunud, aga ema jutu järgi olevat ta olnud edukas vürtspoodnik, tõsiusklik katoliiklane ja täiskarsklane. Daami teist meest ülistas eakas ameeriklanna väga. See oli olnud Varna linna zuckerkönig (suhkrukuningas). Rahakas mees, kellega nad sõja lõpupoole põgenesid Ameerikasse, Bostonisse, kus daam ja tema järglased jätkuvalt elasid. Ehkki proual oli suuri raskusi oma kajuti leidmisega, pidi tema reis pärast Odessasse saabumist jätkuma Jaapanisse.

Kui nüüd kellelgi on tekkinud mulje, et elu Nõukogudemaal oli lillepidu – rändasid luksuslaevadel jõid šampanjat ja avameelitsesid meeldivate Lääne inimestega, siis päris nii ei olnud.

1974 kuni 1989, viisteist aastat, olin nevõjezdnoi ehk igasuguse välisviisa saamise võimaluseta NL kodanik. Paras! Said, mis tahtsid. Sõbrusta veel fašistidega!

Tellitud film võeti väga hästi vastu. Vastuvõtjate hulgas olnud reisilt tuttav laevamees ütles omavahel, et järgmise Doonau reisi ajal olevat Pompolitile, kes tegutses parajasti alumisel tekil, kukkunud ülemiselt tekilt vett täis plekist veeämber pähe. Süüdlast ei leitud, tegu aeti purjus välismaalaste kaela, kes kakerdanud reelingu ääres. Pompolit jäänud pensionile.