Lumepudrune juubelisuusasõit ehk 63 kilomeetrit meeldivaid kannatusi
Kui maratoni stardipauk oli kõlanud ja rahvahulk liikvele läks, nautisid Baierimaa rahvariietes Hans ja Helga, Vene miilits ja tema vang ning kaks piigat, lillepärjad peas, veel rahumeeli publiku ja fotograafide tähelepanu. Neil polnud kiiret kuhugi, kuigi ees ootas 63 km lumerohkeid suusaradu. Võis arvata, et nii mõnigi kostümeeritud suusataja liikus sel päeval edasi tänu heas korras naljasoonele.
Ka kollases kana- ja pruunis põdrakostüümis mehed alustasid viimaste seas pikka teekonda. Samuti olid rajal hirmraskes suusahüppevarustuses kaks suusahüppajat ja mõned laiade suuskadega sõdurpoisid. “Raske saab olema nende tee päästva finiši poole,” mõtlesin, kui neist kergelt mööda libisesin. Spetsialistid olid eelmisel ööl mu Atomicele alla pannud parima ja kalleima pulbermäärde.
Laskumistel, kus rahvast juba vähem ja alla sai täishooga sõita, selgus aga, et rajal on liikumas kiiremaidki suuski. Isegi mõned vanad Visud jätsid mind kaugele selja taha. Tuli siis tõusudel ja lauskmaal rohkem pingutada.
Korralikud suusarajad said esimeste sadade suusapaaride all lootusetult segi trambitud, nii tuli tagumistel kogu maa pehmes lumepudrus sumbata. Aga kurtmist või hädaldamist ei olnud kordagi kuulda. Taevased jõud olid lõpuks sedavõrd armulikud, et ilmaolud paranesid palju varem kui lubatud.
10 kilomeetri peal lamas üks lilla mütsi ja kaame jumega suusataja juba punase risti lumekelgul termoteki all. Minus hetkeks pead tõstnud püstolreporteri sõrm vajutas kolm korda päästikule.
Õnneks edaspidisel teekonnal sääraseid pilte näha ei olnud.
Esimestest toitlustuspunktidest peale olid kiirustavad suusaässad tegelnud aktiivselt maastikukunsti viljelemisega – valgel lumel vedeles tuhandeid kollaseid, punaseid ja siniseid joogitopse. Omamoodi ilus vaatepilt, mille kokku korjamiseks pidid korraldajad pärast hulga vaeva nägema. Kel aega rohkem, poetas oma taara prügikasti.
Süüa-juua jagati igatahes lahkelt. Spordijook ja puljong, mustikasupp ja vesi, hapukurk ja rosinad, banaanid, kuklid, leib ja sool. Kõike suures koguses ja omavahel segamini. Lisaks sirutus distansi edenedes käsi aina sagedamini isikliku püksitasku poole glükoositablettide järele. Kõik see oli toeks ning aitas füüsilist kustumist eemal hoida. Korralik kõva haamer jäi sedakorda nägemata.
Harimäelt alla sõites elasin üle ühe ülimalt piinliku momendi. Astusin laskumisel mu ees liikuvale suusatajale selga sõitmise vältimiseks kõrvalrajale, veendudes eelnevalt, et see on vaba, kui korraga kuulsin tagant hullu hooga läheneva naisterahva heledat häält.
