Maailmaparandaja Raag tegutseb jälle
Ilmar Raag on teinud uue korraliku pisarakiskuja, hästi koos seisva draama “Kertu”, mis räägib armastusest ja pingetest maakohas. Üsna valusalt, rämedate nootidega,
aga lootusrikkalt.
Tõtt-öelda, kui ma ütlen “pisarakiskuja”, siis Raagi puhul ei mõtlegi seda negatiivselt. Ta ei ole mingi metsik mõtte kunstipärasusse uputaja (siiski, ka “Kertus” on ilusaid, pikki, nukraid, põhjamaiseid kaadreid, aga nendele ei kulutata kogu püssirohtu), vaid loojutustaja. Ja nende lugudega oskab ta helladele kohtadele vajutada. Aga tal on oma eesmärk, ta on nagu säärane koolipapa kinematograafias.
Jah, tal on sõnum. Mitte virvendus, meeleolu, ajastuvaim, suur hõlmamatu kunst, vaid sõnum. Ja sellisena ma kunsti ette kujutangi tegelikult: sel peab olema mõte. Mõte on tähtsam kui ilu. (Ja ma ei eita, et mõte võib vahel peituda absurdis või enese mõttest vabastamises, vahel ka puhtas ilus, aga see pole praegu oluline.)
Kertu (Ursula Ratasepp) on väikeses maakohas postiljon, väga sissepoole tüdruk (täiskasvanud naine tegelikult, aga plikakese olemisega), täis hirmu ilma ja inimeste ees. Villu (Mait Malmsten, huvitav, kas nimi Villu on Raagil meelega märgiline, ühele kirjandusloo olulisele tegelaskujule vihjav?) on joodik, naiste- ja juhutööde mees. Nagu kohalik “krahv” või... Ka mitte enam kõige noorem-värskem, aga taustsüsteemis veel mehena mõjuv (Jüri Vlassovi väljapeetud, episoodiline külapoeesine joodik nt loob selle fooni).
Nagu ikka, on Raagil oma looga eesmärk anda inimestele lootust ka lootusetuses. Kertu tunneb Villu tõmmet, Villu leiab endas tänu temale terake häädust ja romantilist vaimu (ja ka lohutust, ta on šokiseisundis, just saanud teada, et on vähis). Ja siis tuleb see Eesti ühiskond, see usaldamatu ja võõrast pelgav libahundirahvas.
Villu on ullikese ära lohistanud, vägistanud! Kertu ei taha küll kojugi minna, aga Villust saab paaria, tõrjutu. Usutavasti nii see lähekski, jah. Kuigi Eesti väikeste külapoodide esised mehed on kõik kogunisti nagu paariad, mahakantud mehed, keda ministrihärrad, kes maratonil lippavad, lihtsalt ei mõista: miks pole neis tahtejõudu, miks nad ei tegutse?
Raag näitab meile võimalikku stsenaariumi, kui sellisele mehele antakse veidi lootust ja võimalust.
Filmi üks paremaid osatäitmisi on Peeter Tammearu Kertu isa rollis: edukas, enesega hakkama saav mees, aga kodus vägivallatseja ja isegi pervert (sellele vihjatakse üsna otse, ehk ongi Kertu säärane olek tema süü), kontrollifriik. Ta on lihtsalt kuradi usutav, mängib pervar-macho’t paremini kui mõnigi Hollywoodi suur nimi, kes säärastesse rollidesse aastatega takerdunud... Isegi näolihased on paigas. Ja tegelaskuju on me ühiskonnas kahjuks realistlik, isegi liialdamata kujutatud.
Siin on mitu duelli, võitlust. Villu ja ühiskond, Villu ja Kertu isa, Villu ja ta surmatõbi, Kertu ja Villu (ta mandunud pool), Kertu ja ta isa, Kertu ja ta ise (ta allavandunud pool). Kertu ja Villu emade siseheitlused ja armastus-võitlus oma lastega, nende pärast. Vana kooli lugu, tõeline draama, õnneks mitte Shakespeare’i võtmes.
Raag ei saa endale seda lubada, et ta oma Romeo ja Julia surnult teineteise kõrvale lebama jätaks. See ei sobiks tema rolli, tema sõnumiga. Ta tahab anda lootust. Olgu see või “enne surma keegi ära näha”.
Lihtne, vahepääl isegi liiga lihtne lugu, film. Imeilus. Minge vaatama.
“Kertu”
- Režissöör ja stsenarist Ilmar Raag.
- Operaator Kristjan-Jaak Nuudi.
- Kunstnikud Jaagup Roomet, Kristjan Suits.
- Kostüümikunstnik Anu Lensment.
- Osades: Ursula Ratasepp, Mait Malmsten, Peeter Tammearu, Külliki Saldre, Leila Säälik jt.
- Produtsent Riina Sildos.
- 97 min.
