Maailmarekord sündis kohe esimesel võistlusel
Esimest korda selgitati Eesti parimaid kergejõustiklasi 1917. aasta jaanipäeva paiku. Siis ja kahel järgmisel aastal toimunud esivõistlused täit mõõtu välja ei andnud, sest Eestis puudus keskorganisatsioon, kellel oleks olnud esivõistluste korraldamiseks juriidiline õigus.
Nii on aastate 1917–1919 esivõistlusi loetud mitteametlikeks, olgugi et sportlaste võidetud meistritiitlite kokkulugemisel statistikas vahet ei tehta.
Kui aga pärast Tartu rahulepingut 1920. aastal nägi ilmavalgust Eesti Spordi Keskliit, korraldas too tões ja vaimus 3.–5. juulini ka esimesed ametlikud meistrivõistlused.
Tallinnas Kalevi aias toimunud jõuproovil oli tähtsust seda enam, et see oli viimane kodune mõõduvõtmine enne ärasõitu Antwerpeni olümpiamängudele, kus Eesti debüteeris.
Klumberg ületas ilmarekordi
Suurkangelaseks kerkis mitmekülgne Aleksander Klumberg, kes kümnevõistluses ületas kehtinud maailmarekordi. Toonaste reeglite kohaselt kestis võistlus kolm päeva ning ka alade järjekord ei olnud tänapäevane.
Klumberg alustas 3. juulil kõuevihma ootuses meistrivõistlustel alles oma elu esimest kümnevõistlust. 100 m 11,8, kuulitõuge 12.05, kettaheide 38.69 ja avapäeva lõpuks tuli kaugushüppes Eesti rekord 6.81.
Teisel ja kolmandal päeval tuli Leksil heidelda ka ligi 40kraadise kuumusega. 110 m tõkkejooks ebaõnnestus, aeg vaid 18,1. Kõrgushüppes tuli 1.75 ja odaviskes hiilgav 60.25. Oda käidi kaalumas kahes apteegis ja vist suure kuumuse tõttu osutus see 10 grammi kergemaks.
Kehtivaks loeti vaid esimene vise, mis oli tehtud 810grammise odaga – 58.45. Teivashüppes ületas Klumberg 3.40 ja 400 m läbis koguni 56,6ga.
Viimasel päeval piisas mehel 1500 meetris 5.35 jooksmisest, et lüüa norralase Helge Löwlandi maailmarekord. Aleksander Antsoni vedamisel sai aga Klumberg ajaks 4.53,3 ja maailmarekord 8025,520 punktiga oli sündinud. Kuna aga Eesti polnud veel Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) liige, jäi suursaavutus ametliku kinnituseta. Kaks aastat hiljem püstitas Klumberg Helsingis juba määrustepärase maailmarekordi.
Mõni aasta hiljem Klumbergi mantlipärijaks tituleeritud Elmar Rähn tekitas furoori 1926. a. 21aastane atleet tuli ühel aastal kaheksakordseks Eesti meistriks: 100 m, 200 m, 110 m ja
400 m tõkkejooks, 4x100 m, 4x400 m, kolmikhüpe ja hoota kõrgushüpe. Saavutus, mis on jäänudki ületamata.
Esimestel aastatel toimusid meistrivõistlused pealinnas, kuid edaspidi hakati väljakualadel meistritiitleid jagama veel ka Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis. Ainult korra on 94 aasta jooksul meistrivõistlused jäänud pidamata. See juhtus sõjasuvel 1941, mil üks okupant ei jõudnud ja teine veel ei saanud võistlusi korraldada. Samas kui Vabadussõja päevil (1919) esivõistlused toimusid.
Võistlusprogramm on aastatega oluliselt täienenud. Kui esialgu selgitasid meistreid ainult mehed, siis alates 1920. aastast lisandus naiste 60 m jooks. Kolm aastat hiljem said naised juba oma võistlusprogrammi, kui selgitasid meistreid koos kümnevõistluse ja teatejooksude parimatega.
Kummastav on fakt, et esimene meister maratonijooksus selgus alles 1927. a Tartus. Olgugi et Jüri Lossman oli juba seitse aastat varem võitnud sel austusväärsel alal Eestile olümpia-
hõbeda. Riigi meistrivõistlustel aga Lossman joosta ei saanudki.
Eesti meistritiitleid on jagatud aastate jooksul koguni nelja riigikorra tingimustes: Tsaari-Venemaa, Nõukogude ja Saksa okupatsiooni aastatel ning Eesti Vabariigis. Tulenevalt sellest on ka meistritiitlil eri tähendus olnud, kuid kõik meistriks tulnud ja statistikasse jäädvustatud nimed on ajaloo palge ees võrdsed.
Kui võidurõõmu peeti tabuks
Nii tekitas 1973. aastal furoori 18aastane tulevikulootus Enn Sellik. Äsja Iisaku keskkooli lõpetanud jooksja asus 1500 m finaalis starti eesmärgiga püstitada uus NSV Liidu noorterekord.
Kuna aga passimisjooksus pidi Sellik üksi tempot tegema, tuli rekordiplaan maha matta. Kuid Sellik ihkas saada esimest suurt võitu meeste konkurentsis. Ning juba paarkümmend meetrit enne finišit oli noore jooksja üllatusvõit tõsi.
“Seda tajus ka noormees. Tõstis käed püsti ja viskas pilgu koguni selja taha… Võidurõõm on siiras rõõm, kuid juba distantsil seda üles näidata võib teinekord kalliks maksma minna. See võib koguni kaotusega asenduda. Veelgi halvem, kui selline komme harjumuseks saab,” kirjutati ajastu vaimust kantuna Spordilehes.
“Pidin täpselt sel päeval jooksma Ungaris Družba noortevõistlustel, kuid mind jäeti Liidu koondisest välja,” meenutab Sellik. “Otsustasin siis vormi testida Eesti meestega. Seda enam et treener Aleksander Tšikini sõnul oli tal kümme meest, kes suutelised mind, poisikest, võitma. Võitsin siis kindlalt, kui viimasel 300 meetril kiirenduse tegin. Kuigi meistriks tulin, ei antud mulle kuldmedalit, sest toonaste reeglite järgi ei saanud A-klassi noor vanade meistriks tulla.
Teiseks jäänud Aleksander Tšernov pakkus džentelmenina mulle oma medalit, kuid loobusin. Öeldes, et mina võidan neid medaleid tulevikus veel piisavalt.”
Esikoht tuli Sellikule koos Eesti noorterekordi parandusega (3.51,3) ja seda veel taktikajooksus. Spordiväljaandes heideti aga noorele tulevikumehele ette, et võidurõõm võib harjumuseks saada.
“Jube lugu küll, kui seda kartma peab,” meenutab Enn Sellik seda naljaga pooleks veel nüüdki.
Kergejõustiku Eesti meistrivõistlused
- Laupäeval, 30. juulil kl 18.15 ja 19.15 – selgitatakse meistrid meeste odaviskes, naiste kaugushüppes, naiste kuulitõukes, naiste ja meeste 1500 m ning naiste ja meeste 200 m jooksudes.
- Pühapäeval, 31. juulil kl 19.15 – selguvad meistrid naiste kõrgushüppes, meeste kettaheites, meeste ja naiste 400 m jooksus, meeste kolmikhüppes, meeste 5000 m jooksus, meeste 110 m tõkkejooksus ja naiste 100 m tõkkejooksus.
