Maakirikud õhkavad kauni muusika järele
Arvan, et muusika teeb kirikumuusikaks tänapäeval vaid see, et seda esitatakse ja kuulatakse kirikus. Küllap tuleb ka aeg, kus Raplamaa teise üle maa tuntud festivali - Vigala Hard Rock Laagri - peaesinejad vahetuskorras maakonna kirikutes müristavad. Me kirikud, väikesed ja suured, Rapla oma eriliselt, on vaieldamatult parimad kontsertsaalid siinkandis.
Kontsert kirikus omakorda kohustab, et alustatakse kirikuõpetaja tervituse, palve ja õnnistussõnadega. Rapla kirikumuusikafestivali üks sümpaatsemaid traditsioone on, et kontserdid jõuavad Vahastusse, Kärusse, Juuru ja Velisele. Religioon religiooniks, aga mul on tunne, et armsad maakirikud lausa igatsevad kauni muusika järele. Vox Clamantis näiteks laulis Velise kirikus ka Velise kirikule ja ikka väga võis rõõmustada.
Eivor jäi formaalseks
Üks suurtest kontsertidest Rapla kirikus kandis pealkirja "Galakontsert" ning oli kantud Pille Lille koostööst festivali "Juu jääb" vedaja Villu Veskiga. Esines Eivor, kuulus külaline Fääri saartelt. Mul on tunne, et Raplas tegi see kontsert ajalugu. Vähemalt muusikavälistel põhjustel. Kontsert algas kell üheksa, kirik oli oma tavapärasest valgusest vabastatud. Esinejad altari ees olid värviliselt välja valgustatud ja publik istus hämaras saalis. See oli õhkkonda loov ja tekitas pehme, salapärase ootuse kindlasti.
Nõnda nagu suurte staaride puhul ikka, sebisid ümber kontserdi salvestajad ja muud asjatajad. See omakorda tähendas, et Pille Lille avasõnu, kus ta kontserdikava tutvustas, ja ka pastor Mihkel Kuke avapalvet võimendada ei võetud, ei märgatud. Need läksid kaduma. Helimees jõudis pulti alles siis, kui algas kontsert.
Eivor ja Villu Veski mulle siiski ei mõjunud. Jah, mu pea fikseeris professionaalsuse, laulja võimsa hääle, aga silm otsis hoopis pilti, et aru saada, mis pilliga saatehelisid parasjagu tekitatakse. Kuidagi formaalne oli see esinemine. Kujutasin seda ette vabas õhus, vabas kontserdisaalis, ja tõdesin endamisi, et seda kuulaks küll.
Kontserdi päästis hoopis vähem kuulus Rapla kirikumuusikafestivali kammerorkester. Seda juhatas Lauri Sirp. Orkester kõlas lummavalt, nad tahtsid mängida, kokku mängida, mängijad hingasid selles muusikas ja seda muusikat, mida mängisid. Braavo!
Head Ööd, Venna dramaturgia
Olen seda Raplas sündinud koori kuulnud nende sünnist peale, viis aastat siis. Kontsert oli välja kuulutatud juubelikontserdina. Praegu ei tundugi enam kohatu, et viis on noorte elus juubel. Andekatele pühendunutele võimalusterohkel ajal on noortekoori selline koospüsimine pisike ime. Ja aastad - kogumine - annavad imele kaalu, sisu ja sügavuse. See, kuidas koor ennast ja kontserdikeskkonda kuulab ja mõistab, sõnadeta, kuidas selle kuulajatele edasi annab ... on muusika.
Nagu Tõnu Kaljuste kammerkoor kunagi aastaid tagasi alustades laulis teatrietendusel otse - meeles on Mikk Mikiveri lavastus "Seersant Musgrave'i tants" -, nii on Head Ööd, Vend laulnud ja mänginud, olnud peaosalinegi teatris sündinud lavastustes ja kontsertidel.
See, kuidas dirigendid Külli Kiivet ja Pärt Uusberg olid kontserdikava üles ehitanud, on samasugune sisuline väärtus kui lauldu puhtus, vaikus. Igas laulus oli oma kõlapilt. Alustati minoorsemalt, tumedamalt ja liiguti tõusvas joones helgesse. Ei olnud juhus, et koori piano'de ja tõusude vahele mängis üks pill, Marten Altrov ja klarnet. Ka see oli laul, mis soololaulu ja koorilaulu eristas ning kumbagi täiendas, elamust suurendas ja kuulata aitas.
Iga lauldud laul oli tähtis esitajatele ja nii sai ta ka tähtsaks kuulajatele. Ei lauldud niisama ja raha pärast, vaid maailmas elamise kiituseks. See muusika selle koori esituses puudutas hinge sõna otseses mõttes.
Ükskord ilmselt saab öelda ka, et puhastas hingi, aga see selgub kunagi hiljem.
XXI Rapla kirikumuusika festival
- 27. juunist 7. juulini.
- Üheksa kontserti kuues kirikus.
- Suvekool keelpillimängijatele.
- Suvekool lauljatele.
- Alates 2010. aastast on festivali kunstiline juht Pille Lill ning korraldaja Pille Lille Muusikute Fond (PLMF).
