Täna näete te näidendit,
kaheosalist,
värsis ja proosas.
Juttu tuleb protsessist Nürnbergis.
Vana on lugu sest fašismist,
kuid noorem siiski
kui kuningas Learist…

Nii kõlasid eelmise sajandi kolmanda veerandi aegse noorsooteatri ühe eredama lavatüki avalaulu sõnad, autoriks toonane peanäitejuht Kalju Komissarov. Muusika lõi tollane tudeng Rein Rannap, ettekandjaks oli ansambel Ruja, teadagi läbi Urmas Alenderi pingul kõri.

Selleks ajaks juba mõned aastad tegutsenud “noorte vihaste meeste” seltskond sai kutse ja võimaluse end ka sõnateatri osisena näidata. Näitaski. Oma sadakond korda.

Jutt käib tol ajal päris kõvasti laineid löönud “rokilavastusest” “Protsess”. Panin žanrimääratluse meelega hanejalgesse, sest tolleaegses aegruumis oligi seda nähtust liigitada raske.

Loo sisu teadagi Nürnbergi protsessi lavatöötlus, kus kolm võitjasuli ühe kaotajasuli üle üksmeelselt kohut mõistsid. Lavasügavuses tolleaegsete liitlaste lipukangad, esiplaanil neli suurt silmust. Tõsi, need viimased rippusid ainult esimese peaproovini. Siis tuli “kusagilt” käsk need ära koristada – ei sobivat korraga näidata rahuarmastava N Liidu lippu ja kanepist poomisnööri.

Võitles Komissarov mis võitles, käsk oli siiski kõvem kui tema. Jätta lubati lava ja saali lahutanud trellidest sein. Selle taga foonil istusid valgetes hõlstides Ruja-poisid.

Nii palju on meeles selle kummalise bändi esmanägemisest, õigemini -kuulmisest. Et mängisin selles tükis kaasa, sain osa nii proovideaegsest esimesest sõnasõjast Rein Rannapi ja Kalju Komissarovi vahel kui ka muusikute omavahelisest uudsest argoost, peanoogutustest, grimassidest, väsinud rahulolust loo lõppedes.

Mis meelde jäi? Sarnaselt praeguse Rannapiga oli ka 38 aastat tagasi noore Reinu hullu tuiskamist klahvidel, teda peatselt asendama tulnud esimese kursuse üliõpilase Margus Kappeli väiksemat hullust, aga sama filigraansust, Alenderi siis juba harjumuseks kujunenud peanoogutusi – à la mida laulan, see on tõde. Aga peaüllatus: löökriistade taga istuv Andrus Vaht mängis oma kümmet nahkpilli noodist! Pani vahepeal ühe pulga käest, pühkis higi, keeras lehte ja müdistas edasi. See oli täiesti uus tase, see oli Ruja.

Mis see Ruja siis õieti on? Kirjutatud on sellest ju raamatuid, lavateoseid, blogisid, foorumitäis vaidlusi. Mõnes asjas ollakse üsna ühel meelel, mõne puhul minnakse karmilt eriarusaamade lainele, muide, nii teevad kohati ka asjaosalised ise. Üks mis kindel, mingis mõttes on nad vargad.

Mõtles ju leidur-luuletaja Andres Ehin juba 1970ndate hakul välismaise teaduslik-fantastilise asemele välja ilusa uudissõna – ruja. See tähendab: ruja on fantastika, rujaline fantastiline, rujaliselt fantastiliselt. Kõik tühi töö. Varsti tuli Rannap ning napsas selle endale ja oma mängukambale. Olimegi uudissõnast ilma.

Peab muidugi möönma, et sedalaadi huligaansusega on hakkama saanud vähesed.

Ruja kunstilisest kooselust on rääkinud aastate jooksul tegelikult kõik ansambli liikmed.

Seekord sain jutule ansambli kolme markantse muusikuga, kes vaheldumisi, aga ka eri aegadel Rujale oma näo ette joonistasid – kitarrimehed Jaanus Nõgisto, Tiit Haagma, Priit Kuulberg. Algul kavatsesin vana nipi kohaselt neile ühed ja samad küsimused esitada, et näis, mida kostetakse, hiljem mõtlesin ümber. Kõlblikele küsimustele oleks vist üsna ühtemoodi vastatud, lollidele ühtemoodi vastamata jäetud. Päris kõigest ei tahtnud mehed ka rääkida, päris kõigest ei hakanud küsimagi. Üldse – jätangi küsimused välja. Jäägu mulje, et mehed ise tulid ja ütlesid. Ehkki see nii ei olnud.

----

Jaanus Nõgisto (JN): Blogides on kirjutatud Ruja agooniast ja et sellel ajal olla olnud kellegi Nõgisto looming silmapaistev ja ahastav. Hmh! Ruja on tervikprotsess, mina selles küll mingeid perioode ei näe. Mis ahastusse puutub, siis nii emotsionaalne ma ka ei ole, et ei kontrolliks oma tegevust laval. Ahastus või rõõm on olnud alati mu mängimiste üks osadest. Ühelt poolt peen käsitöö, teiselt poolt aated. Ja üldse – kui ühiskonnas on suur kriis, siis kunstnikule on see pigem tõukejõuks, et öelda midagi olulist. Aga kui massidesse läheb Ruja laul “Tule minuga sööklasse…”, siis ma ei tea … kus midagi lahti on.

Tiit Haagma (TH): Tegime Urmasega bändi Varjud, Rannap tuli seda kuulama, mängis kaasagi mõnikord. Juba siis hakkas ta enda ümber pillimehi koguma. Eks sealt talle Alender kõrvu jäi. See ütles – kui bassimeest vaja oleks, näe, siin üks on. Koos temaga saigi Rannap bassimehe (minu) ka kaasa. Tagantjärele võiks öelda – täielik juhus, tähtede sattumus. Pean silmas muidugi taevatähti…

Priit Kuulberg (PK): Kõigepealt kaheksa aastat muusikakeskkoolis viiulit, siis konservatooriumis kontrabass sinna järele, sealt see basskitarr. Ruja on küll Rannapi loodud, aga mina näiteks Rannapiga polegi koos mänginud. Minu ajal oli klaveri taga juba Kappel. Ju sai siis Reinul isu täis või mõtted otsa. Kappel oligi pundi kõige noorem, kuigi hilisem Ivo Varts oli tulles ikka päris poisike.

JN: Olen selle üle mõelnud, kas võiks Ruja sündimise puhul ristiisaks nõukogude võimu nimetada. Ilmas on vähe asju, mida ma siiani rohkem põlgan ja jälestan kui ülalmainitud võimu. Mu parema käe nimetissõrm hakkab seda mainides tõmblema, ehkki ma väga täpselt püssi ei lase… Maailmapilt oli mul selge juba kuuendas klassis.

TH: Mänguoskus on pärit kooli­põlvest. Esimese kidranoodi õpetas naabripoiss Paul Mägi. Tahtsin vanaisa sünnipäevaks ette mängida “Jaan läheb jaanitulele”. Kodus oli August Kristali meisterdatud akustiline kitarr, sellel õppisin. Selgeks sain. Muusika tundus mulle senini nagu mingi hiina keel. Koolis oli õnneks väga tore muusikaõpetaja.

PK: Minu ajal Rannap tõesti enam ansambliellu ei sekkunud, kuigi comeback tal ju oli. Selle nn süldi-Ruja ajal, kui lauldi “Tule minuga sööklasse”, “Aafrika mehed”, “Asfalttee” … ja need teised.

JN: Ruja pole kunagi olnud poliitiline ansambel, aga tolleaegne ametkond, kõik need lottis ja mossis ametimehed (Johannes Lott, omaaegne kultuuriminister; Ilmas Moss, tema asetäitja – toim) muutsid meid ka üha kavalamaks. Too aeg viis kokku selliste inimestega nagu Doris Kareva, Hando Runnel, Juhan Viiding. Olin ikka päris nooruke, vähem kui 22, mil sain Juhaniga esimest korda tuttavaks. Sain ta tekste kätte ammu enne nende avaldamist. Viidingul oli haruldane komme justkui otse lajatada, aga seejuures mänguliselt.

TH: Ei saa öelda, et olin kahe isanda teener. Purjetamisega tegin algust juba kaheksa-aastaselt, ammu enne igasugust muusikat. Jällegi koos naabripoiss Paul Mägiga. Mine tea, mis temast oleks veel saanud, aga isa-ema olid selle purjetamise vastu, et äkki upub ära. Mingu mängigu parem kodus viiulit.

PK: “Protsess” oli hea muusika, oli hästi tehtud, eriti sellega võrreldes, kus ma varem mängisin, Toomapoegades nimelt. Kätte oli jõudnud Runneli ja Viidingu ajastu.

JN: Rannap räägib siin muidugi teist juttu, tema arust oli Ruja relv, minu arust mitte. Olime muu hulgas ka lihtsalt noored kutid, kes ajasid naisi taga, pidasid pidu ja mängisid pilli. Tõsi, vaimsed huvid olid meil − eriti võrreldes teiste samaaegsete puntidega − küll pisut teised. Vaadake kuidas tänapäeva “hitte” tehakse, kuidas neid müüakse ja mängitakse. Põhjus ehk ka selles, et ega me mingit roppu raha ju niikuinii poleks teeninud, ehkki raha oli ropult vaja. Seetõttu kanaliseeruski kõik see energia kuhugi vaimsusse.

TH: Trummimängija on bändi süda, bassimängija − hing.

PK: Lõpp tuli minu jaoks siis, kui Ruja hakkas Venemaal käima. Mina sinna ei läinud. Siis tuli sealt Kappel ära, siis Varts … kõik see ei sobinud minu vaadetega kokku. Noh, ma mängisin siis juba Propelleris.

JN: Mina Ruja venekeelse plaadi produtseerimises ja sellega seotud kokkulepetes ei osalenud, täitsin seal ainult muusiku rolli. See oli rohkem Alenderi ja Ivan Makarovi idee. Makarov oli sel ajal Urmasele justkui satelliit, aga kas see idee oli halb või hea, sellele nii otseselt vastata ei saagi. Mustvalged kategooriad siia ei sobi. Muidu mängisime ju laval, noh, umbes viiekesi, aga Venemaa reisil oli kaasas vähemalt oma kakskümmend asjameest. Mina muide ka. Ligi kolm aastat. Tegelikult olen oma elule üsna tänulik, et just siis oskasin sündida. Me vist ikka suutsime oma esinemistega sõnastada mingitki irratsionaalset lootust, et elus on midagi tähtsa(ma)t…

TH: Mina ei mäleta Rannapi ja Komissarovi konfilti ja Komissarovist ma ei tahaks üldse rääkida. Viimati oli juhus suhelda umbes kaks aastat tagasi ja see oli ebameeldiv.

PK: Nõkaga (Jaanus Nõgistoga − toim) sai kakeldud kogu aeg, olen talle isegi korra lambiga vastu pead virutanud. Üldiselt on minusugust küll raske endast välja viia. Aga võimalik. Praegu töötame televisioonis koos, elu läheb ju edasi.

JN: 82. aastaks oli selge, et mind ja Alenderit enam iialgi “välja” ei lasta. Äärmisel juhul ehk marsruudile Tallinn−Vladivostok. Korra käisime Ungaris ja käitusime Urmasega, noh … nõukogude kodanikule sobimatul viisil… Olin ise ka lootust kaotamas, et see asi üldse kunagi muutuda võib. Kui mind siiski oleks tol ajal piiri taha lastud, oleksin kindlasti sinna ka jäänud.

TH: Kõige lähedasem selles pundis ehk olingi Urmasega. Kasvasime koos 64. aastast peale, siis saime esimest korda kokku. Seitse tundi enne ta lõplikku lahkumist olime ka koos. Minu juurest ta sinna laevale läks.

PK: Bändi ajal olin akadeemilise kõrgharidusega muusik. Mul ei olnud tahtmist ega ka erilist himu end iga hinna eest näidata. Kuidas see vana nali kõlabki? Kui tantsupunt mängimise lõpetab, saavad kõige paremad plikad endale ikka kitarrist ja laulja – nende koli saab kõige rutem kokku. Trummar ja bassimees − need jäävad viimaseks ja peavad leppima sellega, mis ootejärjekorras üle jääb. Siiani olen kuidagi hakkama saanud…

JN: Põhjus, miks Kappel Rannapi välja vahetas, on üsna lihtne – 1974. aastal sai Ruja tähtajatu esinemiskeelu Estonia kontserdisaalis peetud rokk-kontserdi eest. Kontserte pidi olema kaks, pärast esimest keelati ära nii teine kui ka üldse meie esinemine. Rein oli samal ajal lõpetamas pianistina konservatooriumi, oli sisse saanud Moskva aspirantuuri, leidis endale “Protsessis” asendaja. Selle eest olen talle elu lõpuni tänulik, sest see viis mind kokku eakaaslase Margus Kappeliga, kellega saime sõpradeks pikkadeks aastateks. Oleme seda ka praegu, anname koos kontserte. Ma sain tänu temale vaat et … muusikuks.

TH: Urmas oli elu lõpul väga kurb. See Rootsi elu ei olnud talle sugugi kerge. Käisin tal paar korda külas, tänu purjetamisele sattusin tihti sinnakanti. Tol õhtul ütles ta mulle, et lõpuks ometi vedas, sai laeva peal trubaduuriks. Sinna ta rõõmsalt tõttaski. Saatsin ta laevale…

PK: Ilma Rannapita sai ju Ruja pikka aega hakkama, ilma Alenderita poleks saanud. Kontseptsioon poleks toiminud. Ta oli ju muu hulgas ka paljude viisijuppide ja huvitavate tekstide kohaletooja. Sebisime koos sinna harmooniaid juurde.

JN: Praegu olen leidnud enese jaoks mandoliini. Paljud mulle tähtsad kitarrimängijad on sama teinud. Laiendab mõtlemisvõimet, on kuidagi uus ja huvitav. Juba paar aastat. Hetkel lausa paar projektigi, kus mängin just mandoliini.

TH: Pillimängimisele sai lõpp järgmisel hommikul, kui raadiost kuulsin uudist, et Estonia läks põhja. Õhtul viskasin pilli nurka. Viimati, tõsi jah, mängisin korra Alenderi mälestuskontserdil linnahallis.

PK: Ruja tuleb kuidagi meelde iga kümne aasta järel. Las tuleb. Päris paljud noored kuulavad ja mängivad ka. Üldse on veel üpris palju uurimata asju. Üht-teist avaldamata ka. Igal juhul rikastav. Eriti praegusel vaimuvaesel ajal.

JN: Eestikeelne rokk – see on küll Rannapi teene. Ruja näol. Varem ju sisuliselt seda polnudki. Rein viis olulised tekstid kokku originaalse muusikaga. Mis puutub inimestesse, kes seal mängisid, siis Ruja ise oligi kõigi nende inimeste ühine tulemus. Juhuslikke mängijaid meil ei olnud. Keegi võis ju virtuoos olla, aga kui temaga proovivabal perioodil millestki rääkida ei olnud, siis ta ei sobinud.

Ainus tõde ongi muusika. Muu on varjude mäng.


Eesti Rokkansambel

Ruja

- Tegutses 1970. ja 1980. aastatel eri koosseisudes

1971–1975
- Urmas Alender (vokaal)
- Jaanus Nõgisto (kitarr)
- Tiit Haagma (basskitarr)
- Raul Sepper (basskitarr)
- Rein Rannap (klahvpillid)
- Andrus Vaht (trummid)
- Toomas Veenre (kitarr)
- Andres Põldroo (kitarr)

1975–1980
- Urmas Alender
- Jaanus Nõgisto
- Tiit Haagma
- Margus Kappel (klahvpillid)
- Andrus Vaht
- Ivo Varts (trummid)
- Priit Kuulberg (bass)

1980–1983
- Urmas Alender
- Jaanus Nõgisto
- Tiit Haagma
- Rein Rannap
- Jaan Karp (trummid)

1983–1988
- Urmas Alender
- Jaanus Nõgisto
- Tiit Haagma
- Igor Garšnek (klahvpillid)
- Toomas Rull (trummid)
- Arvo Urb (trummid)
- S. P. Gulliver (basskitarr)
- Nevil Blumberg (kitarr)

Looming
- Albumid “Ruja” (1979), “Ruja” (1982), “Kivi veereb” (1987), “Pust budet vsjo”(vene keeles “Пусть будет все”, 1989).
- Kogumikud “Must lind” (1994) ja “Need ei vaata tagasi” (1999, 5 CD või 2 CD + 3 CD).