Meie ütleme ikka orkester. Aga nimi on kummaline jah. Ja veel kummalisemalt ta meile jõudis. Enne seda oli nimi veel kummalisem: MIKS JUTITA. Selle mõtles Tom vannis välja. Hakkas nuputama, et kuidas saaks mängijate nimedest või esitähtedest midagi vahvat. Noh nagu ABBA. Küll ta punnitas seal vannis: Jaan, Toomas, Urmas, Andres, Ivo … ei tulnud paremat kui mingi “jutita”. Repertuaaris oli ka sel ajal umbes kaheksa lugu, aga laval teadustasime alati, et mängime kuulajate lugusid, mida iganes keegi soovib.

Aga miks seal see MIKS “jutita” ees oli?

See MIKS oli ka lühend. Mida Iganes Keegi Soovib – kokku MIKS. Laval sai kõigepealt veerand tundi seda nime rahvale lahti seletatud, siis tuli kaheksa lugu otsa, ja oligi esinemise moodi.

Ja Justament?

Me meeldisime siis Tiit Kõrvitsale. Tema oli juba tol ajal meie jaoks vana ja auväärt rokipeer. Tahtis kord pärast esinemist meiega lava taga kokku saada. Tuli otsima ja küsis, et kus need Justamendi poisid on. Tal läks see JUTITA nimi meelest ära. Küll me pärast imestasime, et kuidas saab nii ägeda pundi nimi mõnel meelest ära minna. Sealt jäi see Justament pikapeale kõrva ja sobiski meile. Igati elujaatav ja igas keeles. Prantslased hääldavad meid näiteks džasmoont.