Lagle Parek on oma mälestusteraamatus, vaatamata elu keerdkäikudele, optimistlik ja elujaatav. Foto: Tanel Meos

Lagle Pareki ja tema ema Elsbet Pareki äsja (2010. aasta veeburaris — toim) ilmunud mälestusteraamatud avavad kahe tugeva ja targa naise elutee keerdkäikude tagamaad. Ühiseks nimetajaks neis kahes teoses on tung säilitada sisemine vabadus igas olukorras.

KGB armastas 13. kuupäeva ning viis oma karistusoperatsioone tihti läbi just seda numbrit kandvatel päevadel. 1982. aasta 13. oktoobril põles Tallinna Niguliste kiriku tornikiiver, 13. detsembril arreteeriti hulk vastupanuliikumises osalejaid. Lagle Parek peeti kinni küll 1983. aasta märtsis, kuid kohut mõisteti tema üle loomulikult 13. detsembril ja 13. jaanuaril.

“Oleks tore mõne KGB-lase käest küsida, kas see oli nali, et nad just seda kuupäeva eelistasid,” ütleb Lagle Parek, kes oma värskes mälestusteraamatus “Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan” kagebiitide arvumaagiale tähelepanu juhib. “See võis olla nali, nad olid ju ka lõpuks ainult inimesed.”

Selles lauses, nagu ka raamatu pealkirjas sisalduvas sõnas “rõõm”, näib peituvat Parekitele midagi väga iseloomulikku. Sisemine vabadus annab inimesele isegi KGB ülekuulamisel või Siberi vangilaagris rahu ja meelekindluse, rõhutab Lagle Pareki teos. Südamesse peidetud vabadus kingib võime näha asjade rõõmsamat ja koomilistki külge ning sellest jõudu ammutada.

Avalehele
6 Kommentaari