Mats Traat tähistab 23. novembril oma 75. sünnipäeva. Foto: Ingmar Muusikus

Kirjandusse tulite eeskätt luuletajana. Millal tundsite, et tarvis on proosasse minekuga nii-öelda jalad maha saada?

Proosaga olin rohkem hädas kui luulega. Aastaid ei saanud ma lahti häirivast tundest, et ma ei tunne elu ega tea ühestki asjast õieti midagi, inimesest rääkimata. See eesti proosanatuke, mis tol ajal ilmus, mind ei inspireerinud - oli veniv, loid, sageli ajakohaselt ebasiiras, enamikust tähtsatest sündmustest vaikis hoopis. Kuid aeg oli muutumas, ma ise teistsugune, tuli otsida uut lähenemist, oma stiili.

Kirjanduspõllult tegite ekskursi ka filmimaailma?

Oktoobrikuul 1965 sain linnas kokku Lennart Meriga. Ta ütles, et Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi, kus ta tookord töötas, võetakse juurde üks toimetaja, põhinõudeks on, et uus mees peab olema kirjanike liidu liige. Lennart kutsus mu enda poole külla. Läksingi kokkulepitud ajal Pilviku tänavale. Esimene küsimus, kui olin majja sisenenud, kõlas: "Kuidas sa suhtud Eesti iseseisvusse?" Ma ei olnud jahmunud, üllatunud küll.

Mõistsin, et see oli usaldustest, vastasin: "Iseseisvus on hea asi, aga kes seda meile annab?"

Avalehele
4 Kommentaari