Astrofüüsik Laurits Leedjärv jagab taevaseid teadmiseid erinevates meediakanalites. Fred-Erik Kerner

“Filosoof Seneca noorem on pärandanud meile mõttetera, et kui maailmas leiduks vaid üksainus koht, kus oleks näha tähistaevas, siis ei katkeks iial inimeste vool sellesse paika.”

Nii alustas oma esimest lugu Maalehe ilma- ja taevaküljel astrofüüsik Laurits Leedjärv ning kalender näitas siis kuupäevaks 28. jaanuar 2016. Nüüdseks on ta tähtede maailma mitmekesisust kildude kaupa avanud meie lehes iga kuu viimasel neljapäeval järjepanu juba 45 korral.

Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi vanemteadur Leedjärve kirjatöid iseloomustab see, et teadlastele üldiselt mitteomaselt oskab ta keerukaist asjust – ja seda täheteadus ehk astronoomia ju on – kirjutada nii, et see oleks arusaadav ka mittespetsialistile. Lihtsalt, kujundlikult, mõistetavalt. Ja mis peamine – ilusas emakeeles. Neid lugeda on nauding.

Mainimata ei saa jätta sedagi, et lehetoimetajatel pole peaaegu kunagi vaja parandada tema lugudes sõnastust, ka komad ja muud kirjavahemärgid on paigas. Muide, Vikerraadio esimese e-etteütluse võitja aastal 2008 oli just Laurits Leedjärv.

“Minu eesti keele õpetaja Kehra keskkooli päevilt Aino Kukk rõhutas ikka, et igaüks, ükskõik mis erialal ta töötab, peab oma emakeelt hästi oskama, nii suuliselt kui kirjalikult,” otsib Leedjärv oma hea keeleoskuse juuri.

Tema igapäevatöö, kitsam eriala on kaksiktähtede füüsika, nende ehitus ja areng. Miks kulutab ta oma niigi kallist aega veel lugude kirjutamisele? Aga seepärast, et igal inimesel võiks olla ettekujutus meid ümbritsevast. Nii meie päikesesüsteemist kui ka universumist, ja teadlase ülesanne, leiab ta, on sellest ka rahvale rääkida. Seda enam et universum on väga põnev värk.

“Kas te suudate näiteks ette kujutada, et teelusikatäis mingit ainet kaalub 5000 tonni? Just sellest materjalist “on tehtud” valged kääbused – väikesed tihedad tähed, milleks meie Päike saab 4–5 miljardi aasta pärast,” kirjutab ta ulmelisest universumist Maalehes 29. septembril 2016.

Leedjärv leiab, et orienteerumine universumi pikkades aastamiljardites ja tohututes megaparsekites rajab aluse, mis aitab paremini mõista ka maisemaid ja igapäevasemaid probleeme. Et asi selgem oleks, saame teada, et too megaparsek on universumi suurtes mastaapides sageli kasutatav pikkusühik, mis on umbes 3,26 miljonit valgusaastat. Et asi veelgi selgem oleks, siis on see 31 miljon triljonit kilomeetrit, lisab ta.

Ulmeline, aga nii see on. Õnn, et Laurits Leedjärv aitab seda kauget ja kõrget tähistaevast meile lähemale tuua.