Loo autor pildil koos Afganistani armee sõduritega. Foto: Peeter Ernits

Päike lõõmab. Kraadiklaas näitab +39 kraadi Celsiuse järgi. Ei tea kust saabunud tuul keerutab tolmu ja liigub kiiresti üle lageda kivise välja kaugusesse. Mõne aja pärast on taas tagasi - nagu tuulispask.

Thomas Wiegold, Saksa ajakirja Focus korrespondent, üks mu kaaslasi hiljutisel Afganistani-reisil vabandab, et peab kohe Kunduzi lendama. Helikopter on stardivalmis.

Ühe langevarjuri surm on sakslastele tähtis asi. Toimetus nõuab, et Thomas oleks tänasel leinatalitusel kohal.

"Ei ole korrektne öelda: "Ta sai surma."" Nii seletab meid saatev major. "Korrektne on öelda: "Langes Saksa Liitvabariigi eest.""

Oma rahva kaotusi Afganistanis teab selles väikeses rahvusvahelises seltskonnas iga ajakirjanik peast.

"Nüüd siis on kokku 28," teatab sakslane Thomas.

"Meie oleme kaotanud viis," jätkab poolakas Peter.

"Koos Iraagiga annab see kokku sama numbri, mis teil," jätkab Peter.

"Meil on kolm hukkunut," lõpetan mina.

Suur ja sõbralik pere

Afganistanist ja seal käivast sõjast pole kerge kirjutada. Maailmas on vähe paiku, kus nii pikalt ja nii veriselt on viimase sajandi jooksul tapeldud. Pärast kuninga kukutamist 1973. aastal pole Aasia südames asuv riik tänaseni jalgu alla saanud.

Miljonid hukkunud, lugematu hulk haavatuid, muret ja hingevalu ei oska keegi kokku arvata. Nõukogude Liidule kujunes sellest oma Vietnam, kus kümne aastaga langes 15 000 meest, 28 neist olid Eestist.

Selle kõrval on tänane sõda lapsemäng. Seitsme aastaga on koalitsiooniväed kaotanud veidi alla 1000 võitleja. Kuid väepealikke, kellega ma Afganistanis kohtusin, teeb murelikuks, et vägivald ei anna kõigile püüdlustele vaatamata kuidagi järele, pigem hoopis kasvab. Ja seda ka pärast vägede aastatepikkust kohalolekut.

Koalitsioonivägede baasis kihab igapäevane elu. Hommikuti ja õhtuti muutub see ka nähtavaks: prantslaste helepunased baretid segunevad sakslaste kirsipunaste, kreeklaste mustade ja türklaste roheliste  barettidega. Siin võib kohata tervelt 40 riigi sõjaväelasi - palju mehelikke mehi ja noori naiselikke naisi.

Pole mingi ime, kui võhivõõras sind tervitab. Jätab mulje, et sa kuulud  ühte suurde ja sõbralikku perre, kus on ühised rõõmud ja mured.

Väike tähelepanek: iga sõduri hukkumise järel langetatakse 24 tunniks kõikide riikide lipud. Just seetõttu on lipurivi alatihti pooles mastis...

Ka Kabulist veidi eemal, Hindukuši eelmägede laugjatel nõlvadel kihab kuumast keskpäevast hoolimata vilgas elu. Nii kaugele, kui silm ulatab, näeb sõdureid. Ühed tulistavad, teised valmistuvad selleks, kolmandad liiguvad üksuste kaupa ühest punktist teise. Automaadi- ja kuulipildujavalangud kajavad beežidelt mäenõlvadelt mitmekordselt vastu. Iga päev harjutab siin tervelt 6000 nekrutit.

Afganistani armee väljaõppekeskuse külastamine on muljetavaldav. Tundub, nagu oleksin sattunud Waterloo lahinguväljale. Brigaadikindral  Mohammad Aman on see mees, kes Afganistani armeele hulgi uusi sõdureid toodab.

"60 000 sõdurit oleme juba ette valmistanud," teatab kindral Aman  rahulolevalt.

Kuid see pole veel kaugeltki kõik. Mõne aasta pärast peab Afganistani armees olema juba 140 000 meest.

Kui Ahmedist, kes hommikul ühes teiste külapoistega püüdlikult automaadist tulistab, pärast kümne nädala pikkust treeningut viimaks  Afganistani armee sõdur saab, hakkab ta teenima 100 dollarit kuus. Afganistani-suguses riigis, kus inimese kohta tuleb keskmiselt vaid 45 USA senti päevas, on see väga suur raha. Selle raha eest saab terve Ahmedi pere kuu aega lahedalt ära elada.

Sellist raha teenivad mitte üksnes sõdurid, vaid ka politseinikud ja õpetajad.

Uut moodi sõda

Nii paljude kindralitega kui viimastel nädalatel Afganistanis pole mina  oma elus varem kohtunud. Ameeriklased, sakslased, kanadalased,  afgaanid... Isegi üks pakistanlane. Seepärast tean ma üsna täpselt, mida kindralid seitse aastat kestnud sõjast Aasia südames arvavad.

Nende kohtumiste ajal hakkas mind üha enam painama mitu küsimust.

Kõigepealt see, et kui koalitsioonivägedel on täna Afganistanis üle 70 000 väljaõppinud ja hästi relvastatud sõjamehe, lisaks sama palju afgaani armee sõdureid ning kümneid tuhandeid politseinikke, ning kui sõjameeste käsutuses on kõige moodsamad tankid, soomukid, hävitajad ja pommitajad, siis: kui suur peaks olema vastasrinne? Teiste sõnadega: kui suur on Talibani armee?

Sellele küsimusele ma selget vastust muidu nii selge jutuga sõjapealikelt kahjuks ei saanud.

Ühel õhtupoolikul Kabulis jalgsipatrullis käies sai mulle aga paugupealt selgeks olukorra skisofreenilisus.
Nimelt. Kui omal ajal kandsid taliibid musta turbanit ja
eelistasid sõita kaheukselise Datsun pikapiga, siis tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud. Täna ei oska  koalitsioonivägede sõdurid arvata, kes on kes.

Kui sina oled nähtav, siis sinu vaenlane on kuni otsustava hetkeni nähtamatu. Just seepärast peab hambuni relvastatud sõdur iga vastutulijat kartma. Kunagi ei või teada, kas too melonimüüja, kellest järgmisel tänavanurgal pean mööduma, on ikka õige melonimüüja. Kunagi ei või teada ka, millises neist valgetest Toyota Corolladest istub mõni surmapõlglik pommimees. Valge Toyota Corolla on tänaste Kabuli enesetaputerroristide lemmikauto.

Valgeid Corollasid uhab minust aga pidevalt mööda...

Selline olukord väsitab ning sunnib kapselduma.

Ja tulemus ongi käes: hiiglaslikud väeüksused peituvad hästi turvatud baasides. Betoonplokkidest ja pinnasekottidest ehitatud paksude müüride taga, mida omakorda katavad okastraadirullid. Väljuda lubatakse nende tagant üksnes mitme masina ja hulga hambuni relvastatud sõduri saatel.

Kui sa parajasti soomusmasinas ei istu, tuleb enne baasist väljumist endale tingimata kuulivest selga tõmmata ja kiiver pähe panna.

See on sootuks uut moodi sõda, mida täna Afganistanis peetakse.

Mida teha pushtudega?

Varem või hiljem läheb jutt pushtudele.

Ikka ja jälle korduvad kaks mõistet: pashtun pocket ja pashtun belt.

Esimene tähendab tadžikkide või usbekkide elualadel paiknevaid pushtude külasid, teine ulatuslikku ala Afganistani-Pakistani piiril, kus  pushtud alaliselt elavad.

Kindralid kinnitavad, et tänane vägivald Afganistanis on suuresti just nende aladega seotud. Staapide seintel rippuvad operatiivkaardid on just neis kohtades kollaseid tähekesi paksult täis.

"Mida pushtudega ette võtta?" pärin kindralitelt.

Arvestades, et enamik taliibe on pushtud, samas kõik pushtud pole kindlasti mitte taliibid, ei olnud see kerge küsimus. Sain sellest isegi suurepäraselt aru.

Pushtud on suur rahvas. Arvatakse, et maailmas elab 40-60 miljonit pushtut. Paraku neil oma riiki pole.

Saatuse tahtel on inglaste sätitud Afganistani ja Pakistani vaheline piir pushtud kahte ossa jaganud. Väiksem osa elab Afganistanis, suurem osa naaberriigis Pakistanis. Pole siis ime, kui riigipiir neile suuremat korda ei lähe...

Talibani sünnilugu ise on lihtne ja meenutab üllatuslikult meie Res Publica lugu. Mõlemad on lubanud riigis korra majja lüüa. Mõlemad on lubanud korruptsioonile piiri panna.

Pärast president Najibullah kukutamist 1992. aastal ja Kabuli langemist alanud verine kodusõda ning rivaalitsevate väepealike omavoli oli rahva kannatus viidud viimase piirini. Ühtesid provintse kotrollisid ühed, teisi teised, kolmandaid kolmandad sõjapealikud. Igaüks neist kehtestas oma mängureeglid: maksustas kaupmehi, röövis ja vägistas.

Üks oli selge, kord on tarvis majja lüüa. Uue jõu keskseks kujuks sai Kandahãri ühesilmaline mulla Omar, kes oli Nõukogude okupantide vastu võideldes neli korda haavata saanud ja oma paremast silmast ilma jäänud.

Mulla Omari tähelend algas väidetavalt hetkest, kui üks Kandahãri  väepealik olevat 1994. aasta kevadel kaks tüdrukut röövinud, oma laagrisse vedanud ja neid seal korduvalt vägistanud. Mulla haaranud  kalašnikovi, kutsunud kolmkümmend ustavat õpilast endaga kaasa, vallutanud garnisoni, vabastanud tüdrukud ja poonud sõjapealiku tankitoru külge. Sestpeale hakanud rahva seas kulutulena levima jutt mehest, kes naisi ja vaeseid võimutsevate väepealike eest kaitseb. Mulla Omarist oli saanud Kandahãri Robin Hood.

Talibani edasine edu oli hämmastav. Ta oli sündinud lihtsalt õigel ajal. Uus jõud toetus usule ja läks oma püüdlustes tagasi prohvet Muhamediaegadesse. Sulges tütarlaste koolid ning keelas naistel väljaspool kodu tööl käia, lasi varastel ja röövlitel käe või jala otsast raiuda, lubas abielurikkujad kividega surnuks pilduda.

Meie ajal öeldakse selle kohta - kehtestas nulltolerantsi.

Miks Osamat pole siiani tabatud?

Teine küsimus, mida ma oma kindralitest vestluspartneritele Afganistanis jonnakalt esitasin, puudutas terrorivõrgustiku Al Qaeda liidrit Osama bin Ladenit.

Kus Osama bin Laden õigupoolest redutab? Miks teda siiamaani kinni pole püütud ja kas see kunagi üldse teoks saabki?

Seitse aastat tagasi, veidi pärast seda, kui Osama mehed kaaperdatud lennukitega New Yorgi kaksiktornidesse lendasid, sööstsid raevunud ameeriklased Afganistani. Maailma võimsaim riik ei saanud ju endale lubada, et maailma üks vaeseimaid riike annab peavarju mehele, kes koletute terroritegude taga seisab.

President George Bush deklareeris, et ei kulu kuigi palju aega, kui tema eriüksused Osama bin Ladeni tabavad. Kuigi Talibani valitsus langes kiiresti, on nii režiimi tippjuht mulla Omar kui ka Al Qaeda boss tänaseni tabamatuks
jäänud.

Algul pakkus USA valitsus 25 miljonit dollarit inimesele, kes eriüksused bin Ladeni jälgedele aitaks. Aastad kulusid, aga midagi ei juhtunud. Mullu suurendati seda summat poole võrra.

Ühes on kindralid ühel meelel: Al Qaeda juht ei viibi täna enam  Afganistanis.

"Kus ta siis on?"

"Kus, kus?"

Afganistani politseiakadeemia ülem politseikindral Timor Shah Ayubzani vaatab oma valdusi tutvustades enda ette maha.

"Afganistanis küll kindlasti mitte."

"Kus siis?"

"Waziristanis. "

Vastutulevad kadetid, Afganistani politsei homsed atamanid ja komissarid löövad kindralile kulpi.

"Ma olen kuulnud," jätkab politseikindral Ayubzani.

"Mina olen kuulnud, et ta istub rahulikult FATA kohvikutes," sõnab koalitsioonivägede sakslasest staabiülem kindral Hans-Lothar Domröse neljasilmavestluses. "Ta tunneb end seal üsna kindlalt."

Õhtul ohvitseride klubis Internetis surfates kukub mul suu ootamatust avastusest lahti: Waziristan asub siinsamas, Kabulist sama kaugel kui Tartu Tallinnast...

Kuigi Waziristan on Pakistani riigi osa, on Islamabadi võim seal üksnes formaalne. Sama kehtib poole Eesti suuruse ja 3 miljoni elanikuga FATA ehk Federally Adminstered Tribal Areas kohta, mille üks osasid Waziristan tegelikult on.

Jäme ots on seal hõimupealike ja taliibide käes. Viimased on loonud Waziristanis varivalitsuse oma ametnike, kohtu ja sõjaväega.

Sealsetes  laagrites valmistatakse päevast päeva ette uusi surmakartmatuid võitlejaid, kelle ainus siht on ameeriklased ja nende liitlased maalt välja peksta.

Hull on, kui liiga kauaks jäävad

"Mis juhtuks, kui koalitsiooniväed homme koju läheksid?"

"See oleks suur õnnetus," tunnistab haridusminister Mohammed Haneef Atmar ramadaani eelõhtul.

"Meie julgeolekujõud pole veel valmis kaitsma meid terrorismi eest."

Tema ekstsellents näpib palvehelmeid ja vaatab mulle otse silma: "Kui nad jäävad siia liiga kauaks, oleks see samuti õnnetus."

Sama juttu räägivad ka kindralid. Kui koalitsioonijõud otsustaksid homme koju minna, puhkeks taas verine kodusõda.

Koju jõudes helistasin vanale sõbrale Linnart Mällile: "Millal sõda Afganistanis lõpeb?"

Esindamata rahvaste organisatsiooni rajaja ja esimese juhi vastus oli lihtne ning selge, et kuni Afganistan pole tükkideks jagatud, rahu ei saabu.

Riigi põhjaosas elutsevad usbekid võiksid Usbekistaniga ühineda, sama võiksid teha tadžikid ja turkmeenid, kelle rahvuskaaslased teisel pool piiri oma riigis elavad.

Mis aga kõige tähtsam - pushtud olgu omaette.

Praegune riigipiir jagab selle enam kui 40miljonilise rahva vägivaldselt kaheks, väiksem pool elab Afganistanis ja suurem Pakistanis. Vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Seni, kuni seda ei juhtu, pole Mälli sõnul lootustki, et vägivald vaibuks.

Mällil on hea nii öelda.

Tänase maailma reaalsus seda paraku ei luba.

Mis puutub aga sõjameestesse, siis nende asi pole sõja mõttekuse üle targutada. Nemad täidavad üksnes käsku. Olgu nad või kindralid. Vahet pole.