Maarja Jakobson: Kolm last on mu meelest miinimum...

Maarja Jakobson punub praegu pesa: kasvatab lapsi, tegeleb joogaga, otsib tasakaalu, hoiab pigem traditsiooniliste väärtuste poole ning peab heaks seda, et mehed ja naised kogunisti erinevad on.

Tartu kodust ma teid ei tabanudki. Hoolimata sellest, et saate kohe varsti kolmandat korda emaks, veetsite aega hoopis kaugel linna taga.

Olin õel külas. Meid ka peres vennaga kokku kolm ja kõik nii-öelda ühe kandi mehed, Lõuna-Eestile truuks jäänud. Siin Pangodi järve ääres üles kasvanud. See Lõuna-Tartumaa ongi mulle alati südamelähedane olnud, aga praegune elukoht – Tartu − meeldib ka.

Tean, et olete oma perekonnanime kaudu hõimlane lausa Carl Robert Jakobsoniga – kui palju teile sedalaadi juured tähtsad on?

Noorena oli igasugune nimede asi väga tähtis. Jakobsoni nimi on meie suguvõssa tulnud läbi kolme naisliini. Tundub, et tugevate naiste rida, aga nimedest tähtsam on muidugi see, mis su ümber on – pere ise. Inimesed, kes üksteist toetavad. Seda toetust õnneks jätkub. Ümberringi kõigil sugulastel on palju lapsi, kolm-neli vähemalt, justkui mingi muster, mis põlvkonniti kordub. Isegi mu mees on kolmelapselisest perest.

On see muster ka üks põhjus, miks ise juba kolmandat ­ootate?

Ongi ju loomulik. Kolm on minu arust miinimum, ja ega ma ei ütle, et sellega kõik on. Kui jumal annab, tuleb ehk veelgi... Üks-kaks last, seda on ju vähe. Minu kolmese olukorra puhul on muidugi kiitjaid, aga on öeldud ka, et kuule, äkki läheb paljuks. Et kui on liiga palju lapsi, võid muutuda asotsiaalseks...