Maian-Anna Kärmas tunneb end raadiotöös kui kala vees. Olgu tegu kas “Vikerhommiku” juhtimisega, Raadio Tallinna muusika valikuga või Vikerraadio argiõhtu programmiga. Foto: Karin Kaljuläte

Kell 16.30 on eetris värsked liiklusteated ning kell 17.30 spordiuudised. Kõlavad nii mulgi-, kihnu- kui ka võrukeelsed uudised. Kuulajate abiga valitakse nädala laulu.

Kordamööda on stuudios Maian Kärmas, Meelis Kompus ja Jaan Elgula.

Maian-Anna Kärmas, kuidas teie sattusite tegema saadet "Stuudios on..."?

Eks see üks järjekordsetest koosolekutest oli, kus ajurünnaku käigus kolleeg Arp Müller arvas, et miks mitte Kärmas. Seega "süüdistan" teda.

Kelle ideest selline saade on sündinud?

Üsna keeruline on meenutada, kuidas täpselt saade kokku pandi. Meie peatoimetaja Riina Rõõmus sõnastas algse ideaali - millist meeleolu ja eesmärki võiks kella 16-18 saatetunnid endas kanda.

Istusime tegijatega maha ja pakkusime välja ideid, kuidas seda saavutada. Püüame saadet mitte piirata kramplike stampidega. Kehtivad vaid üksikud kindlad pidepunktid, muus osas võivad saatejuhid lasta fantaasial lennata.

Oluline on olla nii muusikas kui sõnas võimalikult tore ja meeleolukas kaaslane päeva pöördepunktil, mil liigutakse töölainelt õhtuste tegevuste juurde.

Kuidas "Stuudios on..." ettevalmistus toimub? Mismoodi Jansa ja Meelisega teemasid kavandate? Mille üle vaidlete, milles vägagi üksmeelsed olete?

Tõepoolest, tuleb ette olukordi, kus küsime üksteiselt teemade osas nõu, kuid suuri vaidlusi ei ole veel ette tulnud. Pigem vastupidi.

Ainus teema, mis igal nädalal veidi pikemat arutelu nõuab, on nädala laul. Seame vastakuti kaks laulu ning võitja läheb kuulaja hääletusel edasi järgmisesse nädalasse. Eestis luuakse tänapäeval palju põnevat ja eriilmelist muusikat. Vahel on raske valida.

Kui saade kõlab eetris ja kuulaja on rahul, kas sellest rahulolust jõuab mingitpidi ka teieni midagi?

Kodulehel on Vikerraadio kõiki saateid võimalik kommenteerida. Kuulajate puhul kehtib pigem selline suhtlusmuster, kus rahulolu korral väga sõna ei võeta, ja kui miski häirib, reageeritakse üsna aktiivselt. Õnneks on meil ülemus, kes julgeb vahel ka kiita, kui midagi eetris korda läheb.

Olete juba mõnda aega ka Raadio Tallinna muusikatoimetaja. Ja selle programmi kohta kuuleb ainult väga head. Miks raadiotöö teid nii köidab?

Mulle meeldib see mõte, et raadio on kaaslane. Kuigi oleme vennaga (Mihkel Kärmasega - E. K.) selgelt televisioonipõlvkond, kuulasin juba väikesest peale palju raadiot.

Lapsena "Õhtujuttu", hiljem nädalavahetustel pühaliku järjepidevusega saadet "Soovid, soovid...", kooliaastatel ärkasin igal hommikul eranditult Raadio 2 hommikuprogrammiga ja VOA Europe'i edetabelisaated olid tõeliseks maiuspalaks. Tahtsin juba keskkoolis raadiosse.

Tänu Meelis Kompusele, kes mind mõni aasta tagasi "Vikerhommikusse" kaassaatejuhiks kutsus, teen oma unistuste tööd. Teadmine, et see, mida me teeme, võib kellegi tuju tõsta, kedagi toetada, harida, kuulajate kodudesse elu peegeldada, muusikaga kaasnevat võlu vahendada - see köidabki.

Kas on ka raskeid aegu olnud või kõhklusi, et kas ikka teete õiget asja?

Enesekriitika on meil kõigil üsna ustav sõber, pole vahet, kas oled raadiotööd teinud kolm või 30 aastat. Otse-eeter on saatejuhile kohati nõudlikum ja pinevamgi, kui kuulaja oskab ehk aimata.

On olnud minulgi hetki, mil mõtlen, et taandan ennast eetrist. Sellistel puhkudel, kui endale tundub kõik, mida teed, üks suur jama, pole isegi kolleegide või kuulajate kiitusest abi.

Õnneks olen neist hetkedest seni üle saanud. Armastan raadiotööd ja tunnen ennast Vikerraadios nagu kodus. Inimesed on meil toredad.
Teid teatakse ju ka laululoojana. Millal viimati sellega tegelesite? Kas võtate laulude loomist kui tellimustöö täitmist või tuleb lihtsalt aeg-ajalt vaim peale ja sellest sünnib ilus lugu?

Kuklas tiksub kogu aeg muusika. Raadiotöö on hetkel sundinud laulude kirjutamise pisut tagaplaanile, kuid tore tunne on endas kanda kohe-kohe sündima hakkavate laulude algeid. Tean, et niipea kui jälle klaveri taha saan, on tammi taga ootel korralik Niagara juga.

Tekstitellimusi olen ka ajanappuse tõttu vähem vastu võtnud, kuid neidki kirjutades ei ole see pelgalt tellimustöö täitmine. Laest ju sõnu ei võta. Elu ikka dikteerib. Ja kui vahel vaim vajabki utsitamist, on see täiesti võimalik. Keskenduda tuleb. Ja luua töö tegemiseks vaja minev keskkond.

Kui palju sellist aega jääb, mil üldse ei pea tööasjadele mõtlema ega nendega tegelema? Mida sellistel hetkedel või tundidel ette võtate?

Praegu tõesti väga palju sellist aega ei jää. Aga siis, kui jääb, veedan seda endale armsate inimestega. Koristan. Nokitsen mõne laulu kallal. Tohutult meeldib jalutada ja jalgrattaga sõita. Kui kõik ideaalselt kulgeb, käin ka jooksmas.

Olen tegelikult paras unimüts, magan vabadel päevadel kohe mõnuga.


Meelis Kompus

Maian toimetab raadios edukalt juba kaheksandat hooaega, aga selle “päris oma asjani” jõudis ta minu meelest küll alles Raadio Tallinna programme koostama hakates. Ta on sedasorti inimene, kes läheb lihtsalt rikki, kui talt muusika ära võtta.

Võib-olla ma surun teda nüüd vägisi mingisse nišši, aga Maiani kaugenemine peavoolust on selgelt jälgitav. Spetsiifilisema ootusega kuulajate seisukohast on tema põhjalikkus džässimaailma uuemate trendide tudeerimisel muidugi veel täiesti kasutamata varasalv. Küsimus ongi, mida Maian ise soovib.

Siin peab ta ise olema otsustaja, kui õige aeg on käes. Ma väga loodan, et Maian Kärmase autoriprogrammi aeg pole enam kaugel.

Jaan Elgula

Maian on ääretult südamlik inimene ja töönarkomaan. Ei tea ühtki teist noort naist, kes nii pühendunult oma töösse suhtuks. Terve Raadio Tallinn seisab tema najal püsti. Tal ei ole lugu ka sellest, kui on tsipake haige – ütleb, et töö peab saama tehtud.

Peale raadiotöö ja laulmise ta ka joonistab suurepäraselt ning joob teed. Aga mis puutub raadiosaatesse “Stuudios on Maian Kärmas”, siis iga saadet teeb ta täiega, ilma mingisuguste allahindlusteta.

Kuigi algul tema meloodilist ja tasast häält kuulates arvasin, et Maian sobiks pigem õhtusesse vööndisse kui primetime’i, on nüüd see mõte mul kuhugi ära kadunud, ise ka ei tea, kuhu. Maian on väga hea raadiohääl ja väga hea sõber.