Maire Aunaste Foto: Tiit Blaat

Töötasime aastaid kõrvuti ühe laua taga "Aktuaalses kaameras". Tema oli muidugi diktor, mina äsja ülikooli lõpetanud toimetaja. Ehk siis märkamatu olend, peaaegu mitte keegi.

Urmasel oli erakordne oskus ka mitte keegi kellekski teha – kas või ühe sõnaga. Ja see sõna võis sind maatasa teha või kõrgustesse tõsta. Sest Urmas Ott märkas ja hindas inimesi.

Oktoobris 2008 tegime saadet “Meie Euroopas”. Meid oli kolmeliikmeline tiim. Olime parajasti Budapestis, Ungari pealinnas. Terve südalinn oli üles kaevatud ning käis hoogne uute trammiteede paigaldamine. Müra oli kõrvulukustav. Täpselt siis helises telefon.

“Ma vabandan, et tülitan nii kurval päeval, aga mida teie ütleksite oma kolleegi lahkumise kohta? Tean, et olite päris lähedased...” küsis tollane ajakirja Kroonika peatoimetaja.

Proovisin läbi tohutu lärmi sõnade taga tabada helistaja mõtet. Ma lausa karjusin telefoni, et kas te selgitaksite täpsemalt, kes on lahkunud...

“Mida te Urmase kohta ütleksite?” korrutas sellesama ajakirja peatoimetaja, mille sünni juures ma ise aastaid tagasi olin, mulle kõrva. Ahmisin õhku.

“Kas te kujutate ette, et ma hakkan siin, keset Budapesti südalinna, kus keevitatakse, kaevatakse, ja kuulete – masinad möirgavad –, rääkima Urmas Otist???” Viskasin telefoni kotti. Seda, et Urmas oli meist kõigist andekam, oleks muidugi ka telefoni teel võinud öelda. Aga seda teadis igaüks niigi.

Kuidas aga mõne sõnaga edasi anda Urmas Oti elegantsust, tema eraklust, naeru või sädelevat jutuoskust? Seda, kuidas ta lõhnas või seda, kuidas ta kandis kaelas oma salle...

Urmase laia joont ja haaret, millega ta inimesi oma lõa otsas hoidis, pole võimalik lühidalt adekvaatselt edasi anda. Ehk saaks sellega hakkama mõni maalikunstnik või helilooja – ilma sõnadeta, ainult värve ja helisid kasutades.

Nii värvid kui helid olid Urmasele väga tähtsad. Kui tema klassikalise muusika plaadikogu oli 3000 plaati suur, tunnistas ta, et sellega on nüüd lõpp – plaatide juurdeostmisega... Et ega neid kõiki kuulata enam nagunii jõua.

Aga kallist ja huvitavat kunsti ostis ta kaasa kõigilt reisidelt sellele vaatamata, et korter oli kunsti juba puupüsti täis.

Urmasele ise midagi kinkida oli suur julgustükk, aga ükskord ostsin ma Bangkoki lennujaamast Swarovski kristallkonna, sellise tillukese. Ja Urmasele külla minnes olin peaaegu kindel, et mu kingitus on vähemalt originaalne.

“Ahah!” ütles Urmas. “Suur tänu pingutuse eest – näe, mul on neid kristallloomakesi siin terve rivi.” Oligi.

Urmas oli kogu oma elu lihvinud kunstiteoseks. Teate ju küll inimesi, kes mõnd maali põrnitsevad: üks vaatab lummatult, teine mitte midagi aru saava pilguga ja pahuralt, kolmas lõbusalt itsitades, neljas astub pead pööramata pildist mööda.

Täpselt nii suhtuti ka Otisse endasse. Neid, kes Urmas Otist aru ei saanud, teda hinnata ei tahtnud või ei osanud, tema erakordsust ära ei tabanud, oli ja on tänini küll ja küll. Kui ise olla maadligi, siis on kõrgele vaadatagi raske...

Aastal 2000 New Yorgis praamiga Staten Islandi poole sõites ütles Urmas mulle mitu korda: ”Maire, aja endale siin juured alla! Ära tule Eestisse tagasi! Vaata, kui fantastiline on New York...” See linn oli Urmase mõõtu. Aga kahjuks polnud ta sündinud Ameerikas. Meie kõigi õnneks oli ta sündinud Eestis.

Ma ei ole Urmase telefoninumbrit oma telefonist ära kustutanud. Vaatan aeg-ajalt seda nime ja numbrit, kuulen Urmase häält ka ilma telefonita ning olen õnnelik, et sattusin elama temaga ühel ajal. Ning jumal tänatud – meil on tema saated ja raamatud!

Aitäh, Urmas, hoolimise ja armastuse eest, millega sa autasustasid igaüht meist.