„No nii ei kaevata kraavi, ka Tammsaare ajal ei kaevatud. Ikka suudmest ülespoole tuleb kaevata, et vesi saaks kogu aeg ära joosta. Filmis tehti seda aga täpselt vastupidi - suudme poole, ja pealegi veel suures vees... ” viitab Marrandi „vigastele” kaadritele. Ning põhjendab: „Sest mida kaugemale kraaviga jõuad, seda rohkem vett ju peale tuleb.” Nõlvust polnud filmi-kraavil aga ollagi.

Marrandi jutu peale möönnud Tanel Toom, et kraav oli tõesti püstiste servadega, ilma nõlvuseta, kuid jäänud enda juurde – näitleja Indrek Sammuli kehastatud sauna-Madis kaevas õigetpidi.

Kuidas aga Tammsaare kraavikaevamise kirja on pannud? Eks neid kohti, kus selle töö tegemist kirjeldatakse, on „Tõe ja õiguse” köidetes mitmeid, kuid suhteliselt esimese osa alguses, kui sauna-Madis Andrese ja Pearu maade piirile esimest kuivenduskraavi kaevab, on tekst selline:

„Jaagupipäeva paiku teatas sauna-Madis, et tema jõudvat kraaviotsaga juba jõkke. Andreseele oli see suur sündmus. Ta andis Madisele käsu kraavile parajasse paika tamm sisse jätta ja siis teiselt poolt tammi kraav kuni jõeni valmis kaevata. Nõnda ei pääseks esimene vesi enam jooksma, kui kõrvaldatakse ettejäetud tamm. Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha.”

Raamatus olevalt Herald Eelma illustratsiooniltki on näha, et pikk ja sirge valmis kaevatud kraav jääb Madise selja taha, kohta, kuhu kraav suubub, pole kusagil. Ehk siis lahtiseletatult – seda kraavi kaevati küll just niipidi nagu filmis näidatakse.

Maaparandusharidusega Marrandi jääb aga enda juurde: „Nii ei saa kraavi kaevata! Inimene ei seisa põlvist saati vees! Labidaga umbes vee all sobrades ei saa kraavile õiget laiust, sügavust ega kallet anda, nõlvusest rääkimata. Või kui, siis ainult kahte kraavi ühendades või muus erilaadses olukorras.”

Ja üldse kaevatakse kraavi tema sõnul vaid kuival ajal, mitte siis, kui vesi mätaste vahel lainetab.

Suurteosest etteloetud lõik aga pakub talle huvi ning mees lubab hiljem kodus raamatu välja otsida ning kraavikaevamise kohti põhjalikumalt tudeerida.

„Asi pole sugugi selles, et ma tahaks filmi kallal närida, kaugeltki mitte. Väga hea ja tugev film on, väga vajalik, et mõista eestlaste elu ja mõtteid,” kiidab Marrandi.