Mart Kivastiku fenomen – aeg muutub äkki ajatuks
Hea kirjaniku teeb huvitavaks isiksuseks kindlasti ka see, kellest ja muidugi millest ta kirjutab. Kirjanik Mart Kivastik saab 4. märtsil 55aastaseks.
“Ma ei taha 55 saada. Ma ei taha! Ma ei taha! Tahan 15 saada!” hüüatab Mart Kivastik, kui temalt küsin, milliste sõnade ja tegudega ta ennast õnnitleb. Viiekümneviiese Mardi hääles ja emotsioonis on viieteistaastase kapteni jonni. Usun teda ja ei küsi, miks.
Tean kuidagi oma nahavahega, et Mardile meeldib kirjutada, teeb seda meisterlikult, just nõnda, nagu talle meeldib – lugusid jutustades. Viimati ilmunud “Armastuse vormid” koosneb aja jooksul valminud lugudest. Mart ütleb, et oma elulugu ta veel ei kirjuta. Mu meelest ta siin eksib. Need raamatu “Armastuse vormid” kaante vahele kogutud lood – üks neist, “Tahan lennata”, pärineb koguni aastast 1998 – ongi tema elu lugu. Mitmes mõttes.
Üks “Armastuse vormide” lugudest kannab pealkirja “Spordimehe hing”. Seal on juttu paljudest isiklikest asjadest, vanavanaisast, vanaisast, isast, sõdadest ja saatusest. Eelkäinud Kivadest ja mu meelest ka eestlaseks olemisest. “Isa pani mind igasse trenni kuhu vähegi võimalik, ta tundis kõiki treenereid. Lõpuks sai must keskpärane ujuja, korvpallimängija ja tennisetoksija, kes vähemasti räägib lugusid spordimeestest. Kuni nad sünnivad uuesti. Hing on ju surematu.”
Jah, Mart, on vähemalt lootust, et hästi kirjutatud lood ei põle. Muidu ei tasu kirjutada. Kirjutamine on üks armastuse vorme, Kivastikul mu meelest kindlasti.
Mida kauem, seda parem
Muu hulgas on Mart Kivastik kirjutanud üle kahekümne näidendi. Kui looming on elamise viis – ja mu arvates ei olegi muud võimalust –, siis on Mart Kivastik Johannes Vares Barbarus (näidend “Vares” esietendus Pärnu Endlas 8. märtsil 2014 ). Tutvustuses kirjutati, et tegu on ajaloolise müsteeriumiga.
Kivastik on ka kindral Johan Laidoner (näidend “Sõdur” esietendus R.A.A.A.M.i produtseerituna 30. märtsil 2007). Üks peategelane on kindral Laidoner, teine tundmatu sõdur. Küllap ka see tüüp on kirjanikus olemas – küürakas kade KGB-lane.
2004. aasta juulis esietendus Viinistul Kivastiku näidend “Külmetava kunstniku portree” – tegelasteks kunstnik Konrad Mägi oma kaaslastega, vabad ja boheemlikud. Produtsent Märt Meos mäletab, et esietendusel 3. juunil olid vaatajate hulgas presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel. “2004. aasta suvel külastas etendust üle 8000 inimese ja 2005. aasta suvel üle 5000 inimese. Aastatel 2004–2007 mängiti kokku 60 etendust ligi 18 000 inimesele. Külalisetendusi anti ka USA ja Austraalia eestlastele. Viimane, 60. etendus oli Sydney Eesti Majas.” on kirjas R.A.A.A.M.i koduleheküljel.
2005. aastal mängiti Viinistul juba ka Kivastiku Eduard Viiralti lugu “Põrgu Wärk”, 2006. aastal väikest kasvu suure kunstniku Elmar Kitse lugu “Kits, viiuli ja õngega”. Sama aasta 5. augustil mängiti kõiki kolme Viinistu lavastust ühel päeval – kokku üheksa tundi teatrit ja 100 aastat Eesti kunstiajalugu...
Mitukümmend või mitusada aastat elab kirjanik, kes tegeleb elades teiste suurte elulugudega? “Eeltöö selliste näidendite kirjutamiseks peab olema võimalikult pikk. Nii palju kui antakse. Kui seda inimest kätte ei saa, siis ei ole võimalik kirjutama hakata. Peab pihta saama, nii et mida rohkem aega, seda parem,” räägib Mart Kivastik.
Kostja – Konstantin Päts
Kirjanik just lõpetas uue näidendi, mis esietendub jälle Viinistul eeloleval suvel. Näidendi pealkiri on “Kostja ja hiiglane”. Kostja ehk siis Konstantin Pätsi osa mängib, kui kõik läheb plaanipäraselt, Eestis oma põlvkonna parim meesnäitleja Peeter Tammearu. Kivastikul algab näidend remargiga: Foonil on hiiglaslik president Pätsi portree, see püsib kaks esimest stseeni!
Kirjanik istub, suht noor ja kampsunis, pikkade juustega, kott kaenlas. Ta istub ja ootab, vahib ruumis ringi, ju on võõras kohas. Siis ilmub professor, ta tuleb vaikselt, kepile toetudes, hall, väärikas, igavikuline mees. Ta vaatab tükk aega kirjanikku, too teda ei märka, siis köhatab. Kirjanik kargab püsti. Professor räägib vaikselt, aeglaselt ja selgelt, igal ta sõnal on kaal!
PROFESSOR: Leidsitegi üles...
KIRJANIK: Võttis aega, aga leidsin, tervist.
Ta üritab professori kätt suruda, see ei õnnestu. Professor teab oma käe väärtust,
PROFESSOR: Ärge seiske, istuge!
Seda, mis edasi saab, me veel näeme...
***
Ühes meie varasemas vestluses, mille ajendiks oli Mart Kivastiku mängufilm “Õnn tuleb magades”, ma küsisin, kui tähtis tema jaoks on loomingulises elus intuitsioon.
Ja Mart vastas: “Mõnes mõttes ainult intuitsioon ongi. Otsuste tegemisel. Loomulikult ei pääse mõtlemisest ka kuhugi, aga need on eri aegadel vajalikud. Ent kui sa juba otsustad filmi teha, siis sa pead ka hakkama otsustama, kas nii või naa, ja see on intuitsioon. Sa pead ütlema, et nii on.”
Palju õnne vabale mehele!
Mitte igaühele ei ole antud mõelda ja välja öelda just nii ja mitte kuidagi teisiti: “Lõpuks algab kõik kirjutamisest, kinos, teatris, isegi muusikas. Maalikunstis mitte, aga lõpuks on kunst ikka üks, lihtsalt vorm on erinev.”
Athos ja Aramis ei hakkaks eales kõrtsi pidama, see poleks nende jaoks piisavalt suursugune. Porthos jällegi ei viitsiks, tema laseks kõrtsis talitada oma teenril ja ise ainult sööks. Aga d'Artagnan, vaese gaskooni aadliku poeg, tuleb kõikide töödega toime ja omab praktilist meelt. Tema kutsuks Planchet' kompanjoniks ning asutaks kõrtsi küll. Ja oleks piisavalt kahtlustav ning kitsi, et igaks juhuks ise pidevalt kohal passida ja arvetel silm peal hoida. Aga samas oleks ta alati nõus sealt kõrtsist korraks ka ära käima, et teenida kuningat, päästa Prantsusmaa ja sooritada hiilgavaid kangelastegusid.
Kivastik on selles mõttes täpselt samasugune. Kõrtsi pidamine ei sega tal kirjutamist ning oma näidendites ja novellides on ta puhas romantik, nagu üks musketär olema peab. Vana musketär, pidagem seda meeles! Selline, kes on näinud paremaid päevi ja neid hellalt meeles peab.
Mardi lemmikraamat musketäride sarjast on "Kümme aastat hiljem", ja see ütleb nii mõndagi. Mitte "Kolm musketäri", kus kõik on alles noored ja uljad; isegi mitte "Kakskümmend aastat hiljem", kus ollakse parimas eas, vaid just "Kümme aastat hiljem", raamat hiilgava neliku loojangust.
Maailm on muutunud, vanad head ajad on möödas. Mardi loomingus on samamoodi. Kunagi oli aeg, mil Humal oli rahvast pungil ning koolipoisid neelasid raamatuid sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"; kui tehti kõvasti sporti ja Tartu oli täis eestiaegseid vanatädisid. Teatrit tegid Mikiver ja Üksküla ja Viiding. Nüüd on kõik teisiti: õlu on jäänud kehvaks, raamatute asemel on lastel peos mobiiltelefon, tädikesed on sootuks surnud, teatrikorüfeed samuti. Jäänud on vaid nostalgia ja igatsus möödunud päevade järele. Muidugi, vanad musketärid ei anna kunagi alla, sadulas püsitakse kõige kiuste. Aga ikkagi, miski pole enam päris see…
Niisugune magusvalus on maailm Mardi näidendites ja juttudes. Pisut räsitud ja kaotatu pärast kurbust tundev. Aga samas – d'Artangan jäi alati optimistiks! Ja Mart ka. Joob punast veini, toriseb ja on haige hobuste järele. Ehtne vana musketär.
P. S. Kivastik on ainus inimene maailmas, kes kutsub mind Anduks. Küllap sellepärast, et ta on gaskoonlane.
