Mati Talviku “Ajavaod” — lood meist endist
Mati Talvik, olete selgi telehooajal oma õlgadele võtnud suuremahulise, aega ja energiat nõudva ajaloosarja tegemise ränga koorma. Kuidas teiesugune veteran niisuguse asjaga toime tuleb?
Meeskonnas oleme kolmekesi raudselt juba 11 aastat.
Kust ideid ammutate?
See on umbes sama küsimus kui see, et kust tuleb nafta. Ühes kohas saab see otsa, siis leitakse jälle uus koht…
Näib, et teis on kaotsi läinud soliidne ajalooteadlane. Ajaloohuvi on minus olnud kogu aeg. Mul oli hea lastetuba, mu isa oli jurist. Ajalooraamatuid oli meie kodus palju.
Kas poolest tunnist ühe saate jaoks piisab? See on see aeg, mis vaataja suudab veel vastu pidada. Indrek paneb neisse saadetesse nii palju visuaalset informatsiooni, et saadet on targem pärast internetist veel kord vaadata.
Mis rida oma “Ajavagudes” seekord ajate? Meie saate põhilause on järgmine: See, mis juhtus eile, pole ka täna võimatu. Et nii oli ning need põhjused, miks need asjad toimuda said, on ka tänapäevas olemas.
Mõistagi püsime endiselt Eestis, meie ajaloo juures. Alustame Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni visiidiga, järgneb Männiku plahvatus, sealt edasi elu läbi Oru — kuidas see Oru fenomen tekkis ja miks. Kes ta tekitas ja mis seal üldse toimus.
Ning kui veel ettepoole rutata, tuleb Ahto Walter, esimene eestlasest ümbermaailmapurjetaja. Aga ehk polegi see sõit Ahto väljapaistvaim saavutus, sest ta läks ju 1930ndate alguses siit minema kaheksameetrise purjekaga ja tõmbas koos vennaga otse Ameerikasse välja. Oma pisipurjekatega käis ta üle Atlandi tervelt kaheksa korda.
Saates tunneme laiemalt huvi Walterite suguvõsa, eriti Ahto vendade vastu.
Neid inimesi, kes selliseid asju vahetult meenutada võivad, jääb aina vähemaks…
Jah, eks see üks ajaga võidujooks ole tõepoolest…
Kuidas te oma teemasid leiate?
Metoodika on katse ja eksituse oma. Kõik suuremad avastused on sel meetodil tehtud. Kas õun kukub pähe või mööda, üht asja märkad, teine jääb märkamata.
Kui “Eesti aja lugusid” tegin, toetas mind 80-liikmeline arhivaaride ja ajaloolaste seltskond. Eks ma nendele toetun ka nüüd, kellele siis veel. Mainiksin näiteks Agu Pajurit ja paljusid teisi Tartu ajaloolasi. Ning muidugi S-keskust Tallinnas Tõnismäel, kes on mind ikka väga palju aidanud, samuti Eesti Rahva Muuseumi eesotsas Krista Aruga. Abilisi on palju.
Kas negatiivset tagasisidet oma saadetele olete ka saanud?
Olen, kuid need on sihukesed riiulitäitjad, kes arvavad, et midagi teavad. Ehk põevad haigust nimega grafomaania. Kui inimene on midagi ise läbi elanud, pole veel häda midagi. Kui ta aga opereerib ainult sellega, mis kusagilt lugenud, siis on asi juba kurjast.
Palju ühe saate tegemine aega võtab?
Kuna igal pühapäeval oleme eetris, siis ei tohiks ühe saate tegemine üle nädala võtta. Aga sinna lähevad ka mu laupäevad ja pühapäevad. Kuid see on mulle rohkem hobi kui töö… Abikaasa Alice ütleb ikka, et “sa ju ei käigi tööl, teenid rohkem oma lõbu pealt”.
Jah, mulle meeldib see.
Ajalugu on teie eluaegne “nõrkus” olnud. Omal ajal oli aga üpris raske sellega tegelda.
Ma olen teinud ajaloosaateid ka raskel ajal. Kõigepealt meenub näiteks “Ainult üks miljon”. Seal oli mul ka ajaloolane abiks.
Kas teil on praegu ajakirjanikuna nii-öelda elu tippaeg?
Ma ise arvan küll. Leidsin ikkagi enda jaoks sobiva niši. See muidugi ei tähenda, et oleksin silmad sulgenud tänapäevaste asjade ees. Ei saa ju ajaloost rääkidagi, kui sa tänast ei jaga.
Kust võtate selle energia, milleta seesuguseid asju teha kuidagi ei saa? See vist on mulle geenidega kaasa antud.
Iga olulist asja ning paika käite ka oma silmaga üle vaatamas? Kui vähegi võimalik, siis küll. Vahel peab persooni juurde minema, et tabada inimest tema loomulikus ja mõnikord üsna muutunud keskkonnas… Näiteks sõidame kohe Petserimaale, Võõpsu ja mujale.
Seal olid ju kolmekümnendate aastate suured ja salapärased tulekahjud. Asi on juba läbi uuritud, tuleb veel pilti peale võtta.
Mida ütleksite Eesti inimese ajaloohuvi kohta oma kogemuste põhjal?
Niisuguse raske ajaloosaate puhul on kuus-seitsekümmend vaatajat päris hea, kuigi meil on olnud ka üle saja tuhande vaataja.
Teete ka palju niisugust ära, mida keegi teine ilmselt ei tee praegu ega teeks ka tulevikus…
Tegin siin koos ühe Soome professoriga saadet “Artur Sirk Soomes”. Dokumendid ja kõik muu selle teema kohta asuvad Soomes.
Arutasime siis selle üle, miks praegusaja inimese mälu on nii lühike, et ei mäletata enam sedagi, mis juhtus 20 aastat tagasi. Mis aga toimus neljakümne aasta eest, see on täielikult uttu kadumas. Mälu lühidus on minu meelest haigus. Seda põhjustab ilmselt aina hoogsamalt peale tulvav ebaoluline ja lausa mõttetu teave.
Kui palju selle hooaja “Ajavagudest” juba valmis on?
Kolmekümnest loost on kaheksa juba valmis, üheksandat-kümnendat praegu võtame täie auruga.
Kuidas tööandja teie tegemistesse suhtub?
Mul on hea meeskond, keda juba eespool mainisin, on hea ülemus Andres Kuusk. Mingit konkurentsikartust ei põe, sest kõik on ju omavahel head tuttavad.
Kas te pole mõelnud oma saateid DVD-le salvestada ning siis müügivõrku suunata?
Olime algul natuke liiga suurusehullud ning püüdsime oma saateid inglis- ja venekeelsete subtiitritega varustada.
Kümme plaati “Eesti aja lugudega” (1918-1940) on täitsa olemas. ETV valvelauast võib neid saada. Minu andmeil nende vastu huvi igatahes tuntakse.
Üldiselt oleme püüdnud igasugusest vormilisest vigurdamisest loobuda.
Kas vaatate juba ka kaugemale tulevikku või ainult selle hooaja lõpuni?
Seda teemat ma ei jäta. Kindlasti tahan ka järgmistel hooaegadel saadet teha, aga siis ehk harvemini kui kord nädalas, et oleks aega rohkem süveneda.
“Ajavaod“
- Autor ja saatejuht Mati Talvik.
- Režissöör Indrek Kangur, toimetaja ja produtsent Renita Timak.
- ETV eetris pühapäeviti kl 18.45, kordus teisipäeviti kl 13.15.
