1941. aasta suvel oli Eestis ühtviisi neid, kes jälgisid murelikult uudiseid sõjatandril toimuvast, kui ka neid, kes arvasid, et Eesti jääb suurriikide madinast kõrvale. Muude tegemiste kõrval pandi kokku esimene lend varateismelisi, kes said võimaluse sõita Krimmi Arteki pioneerilaagrisse. 

Kui pioneerijuht Etheli tänaval peatas ja tegi ettepaneku Artekki sõita, oli tüdruk kohe nõus. Emal ja isal võttis aega, et aru saada, mida ärevil laps neile seletada püüab.

Sõit tundus turvaline, kokku pidi teele asuma 24 pioneeri koos kasvatajaga, kel suus nii vene kui eesti keel.

Pärnu poiss Vladimir Aasa meenutas hiljem, et põnevus oli suur, sest ta polnud oma kodulinnast jalgagi välja saanud. 

“Ema muretses ja ei tahtnud mind lasta. Mina jälle ei saanud aru, milles asi, olen ju varsti tagasi,” kirjeldas Vladimir. “Ma ei osanud mõeldagi, et näen ema alles aastate pärast!”


Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: