Linnart Mäll Foto: Sven Arbet

“Osta poest pudel viina, võta pealt mõni lonks ja pista paar tšillipipra kauna asemele,” andis Linnart mulle mu esimese India sõidu eel nõu, kuidas sealsetest kõhuhaigustest hoiduda.

Paraku telefon vaikis

“Igal hommikul, kui silmad lahti teed, võta lonksuke,” õpetas mees, kes Indiat, tema rahvast ja kultuuri peensusteni tundis.

“Ja õhtul enne magamaminemist võtad teise,” jätkas vana sõber. “Aga rohkem ei tohi.”

See oli väga hea ja kasulik soovitus, tean ma tagantjärele kinnitada.

Neil päevil Indiast naastes valisin ühe esimese asjana Linnarti numbri. Nii palju asju oli rääkida. Linnart oli ise ka enne jõulupühi Indias käinud.

Paar kosutavat õlut Tasku raamatupoe kohvikus oleks meile mõlemale hästi ära kulunud. Viimastel aastatel oli just sellest Tartu südalinna paigast meie kokkusaamiskoht kujunenud. Linnartil oli sinna üle Emajõe silla lähedal tulla.

Paraku telefon vaikis. Jonnakalt vaikis. Mõni tund hiljem uudistevoogu kammides sain aru, miks…

Ma ei ole budist, vanade keelte fänn. Aga mulle imponeeris Linnart Mälli hullumeelne idee luua tribüün, kust ka riigita rahvaste hääl kuuldavale tuleks. Läinud sajandi üheksakümnendate algul Tartus sündinud idee luua Esindamata Rahvaste Organisatsioon oli tõeliselt geniaalne.

Sven Grünbergi sõnul oli see selgelt Linnart Mälli one man show.

Nõukogude Liit oli veel elus, Berliini müür uhkelt püsti ja Jugoslaavia kääris. Maailm oli raskelt riigikeskne. Riik otsustas, mis on inimesele hea, mis halb. Riik korjas kokku maksud ja kaitses piire. Riik oli A ja O.

Kuigi inimõiguste ülddeklaratsioon lubas juba ammuilma rahvastel ise oma saatust määrata, polnud seda veel ükski rahvas pruukida saanud. Sest samas tuli ju austada riikide territoriaalset terviklikkust.

Varakevadel 1991 Haagi rahupalees Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) välja kuulutades päästis Linnart Mäll džinni pudelist välja.

Maailmas oli palju rahvaid, paraku on neist vaid vähesed suutnud oma riigi luua ja seeläbi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pääseda. Viiest tuhandest rahvast oli oma riik vaid paarisajal.

Kurde oli 30 miljonit, aga riiki neil polnud. Uiguure oli 20 miljonit, ka neil ei olnud oma riiki. Puštusid oli 50 miljonit, aga neilgi ei olnud oma riiki. Inglased ajasid nende eluala omal ajal pooleks. Väiksem pool jäi Afganistani, suurem Pakistani. Etniline Tiibeti ala oli sama suur kui praegune Euroopa Liit, aga ÜROsse ei kuulunud.

See oli noateral kõndimine. Uue ja õiglasema maailmakorra loomise katse on alati riskantne ettevõtmine. Tähendab see ju aja jooksul paika loksunud jõujoonte põhjalikku muutmist, suurema iseseisvuse andmist järjest väiksematele üksustele.

Esindamata Rahvaste Organisatsioonist ähvardas kujuneda ÜRO ja koloniaalse taustaga suurriikide kõrval kolmas võim. Sinnapoole on asjad ka liikunud. Kui ERO asutajaid oli kõigest 15, siis nüüd kuulub organisatsiooni 150 rahva ringis.

Linnart Mälli haare tõi Eestisse nii Tema Pühaduse dalai-laama kui ka paljude teiste rahvaste juhid.

Achachi vürstiriik, Shani vabariik, Karenni riik, Aafrika Kuveidiks kutsutud naftarikas Cabinda — vahest siinkohal aitab. Kui Linnart poleks mind nende meestega tutvustanud, ei teaks ma, nagu enamik eestlasi, nende rahvaste olemasolustki, kannatustest rääkimata.

Ruanda pügmeedele — batvadele, kes hutude ja tutside vennatapusõja jalgu jäid — Dzingeli hotelli kohvikus eestlaste küüditamisest rääkimine tundus selgelt kohatu. Olid ju batvad metsikus verevalamises poole oma rahvast kaotanud.

1994. aastal esitati Linnart Mäll ühes teistega Esindamata Rahvaste Organisatsiooni loomise eest Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Tema pilt ehtis ajakirja Time esikülge. Ükski teine eestlane pole sinna ei varem ega hiljem pääsenud. Linnart oli maailmakodanik. Temasuguseid sünnib meie sekka haruharva.

Ei kustuta mälust

Näpin taas mobiiltelefoni aadressiraamatut.

Alles see oli, kui Tõnis Mägi ülikooli vanas raamatukogus Mälli juubelil laulis. Ei, sellest on juba paar aastat…

Linnarti numbriga pole enam midagi peale hakata. Aga ma ei kustuta seda oma telefoni mälust. Samamoodi, nagu ma pole seda miskipärast teinud mitmete numbritega.

Sõbrad elavad edasi mitte üksnes inimeste, vaid ka telefonide mälus.

Hüvasti, Linnart! Jään sinust puudust tundma.