22.03.2012, 07:00
Mees, kes võttis omaks atentaadi Stalinile
Esialgu ajas ta vastu, siis öeldi, et kui süüdi ei tunnista, väänatakse maksimumkaristus – Siberisse elu lõpuni. “Nii ma siis kinnitasin kohtus, et mul oli kavatsus Jossif Stalin noaga mõrvata,” möönab Voldemar Juhkam.
FOTO:
Suviti Pedja jõe kaldal Sael elav Voldemar Juhkam on käinud läbi tulest ja veest. Poisikesena pakkus ta öömaja Johannes Vares-Barbarusele, kui tulevane riigijuht Venemaalt tulles teel Tallinna Pedjas vahepeatuse tegi. Siberisse küüditatuna võttis aga omaks atentaadikavatsuse suurele juhile Jossif Stalinile. Hiljuti kaheksakümneseks saanud Voldemar ehk Volli, nagu teda harilikult kutsutakse, peatub kitsukesel Sae sillal. Kõrval asunud kunagist uhket vesiveskit meenutab nüüd vaid kivihunnik. Volli näitab mööda jõge ülespoole: “See kõik on Rohe küla, mis pärast sõda peaaegu tühjaks küüditati – Eina Karla oma perega, Korgid, Poomid, Pikavere omad, Eina Mart ja Juhan ning meie pere. Paljud olid metsavendade aitajad, aga üksteise peale koputamist ei olnud. Vanades peredes hoiti saladusi.” Volli oli kakskümmend, kui tal Siberis käed raudu löödi. See oli 23. oktoobril 1952. “Hakati kohe süüdistama, et miks mul nuga tehtud, kas mul oli plaanis minna Stalinit tapma? See tundus nii absurdne, et kõik oleks toimunud nagu unes. Esialgu ajasin vastu, ent hullemaks läks. Lõpuks öeldi otse, et kui ma end süüdi ei tunnista, väänatakse maksimumkaristus – jään elu lõpuni Siberisse. Nii ma siis kinnitasin kohtus, et mul oli kavatsus Jossif noaga mõrvata. Oleks vaid selleks võimalus olnud. Sain paragrahvi 58.8-19, õele määrati sama karistus. Ausa ülestunnistuse eest sain “ainult” seitse aastat.”