Kristjan Mändmaa on rahvariideseelikute triibumustreid appi võttes kujundanud ka laulu- ja tantsupeo repertuaarivihikute kaaned. Foto: Sven Arbet

Kõik on õige. Mändmaa, kes on eeloleva suve noorte laulu- ja tantsupeo peadisainer, on koos abilistega veetnud nädalaid eesti rahvariiete mustrite ja teiste rahvuslike motiivide keskel. Tema silme eest läbi jooksnud mustrid on saanud uue kuju, moodustades peo põneva ja omanäolise kujunduse.

See tähendab, et kujunduses kasutatud pildid ja kirjad paistavad eemalt vaadates kihelkondade seelikutriipude ja lilltikanditena, ent lähemale minnes võib triipudelt-lilleõitelt lugeda ridu laulutekstidest või peo juhtmõtteid. Sel kombel saavad vanad mustrid uue elu ning toovad endised traditsioonid põnevas võtmes kaasaegsesse maailmapilti.

“Peo teemaks on “Selle maa lood lauluväljakul” ning seetõttu tahtsime, et ka peo visuaalne nägu lugusid jutustaks,” selgitab Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Aet Maatee. “Kuna laulu- ja tantsupidu on saanud osaks meie rahva loost, tahtsime, et ka kujundus oleks “päris” ja “meie oma”. Nii jõudsime esivanemate triibumustrini, millesse kudusime sõnumeid, mis seal nüüd soojalt meie lugu sosistavad.”

Kindad ja karupüksid

Mustritega toimetamine ja rahvakultuuri kihtides asjatamine on nii Aet Maateel kui ka Kristjan Mändmaal veres. Mändmaa vanaemad olid kanged käsitöölised, kelle kangasteljed aina lõksusid ning väikese poisina oli praegune disainergi näputööst väga huvitatud.

“Proovisin nii õmblemist kui ka kampsuni- ja vaibakudumist,” nendib Kristjan Mändmaa. “Aga nüüd kulub kogu tähelepanu arvutile ja kiiretele tähtaegadele.”

Aet Maateel seevastu on õnn ja au pidada oma lastetoaks Eesti Rahva Muuseumi fondihoidlaid ning esimesteks joonistuspaberiteks Eestimaa kihelkondade kaarte. Oma käsitööoskuste osas jääb ta aga kriitiliseks — need piirduvat lastele sokkide ja kinnaste kudumisega. Tõsi, ka ühed karupüksid on ta tütrele kudunud, aga seda pigem tõestamiseks — ma saan sellega hakkama!

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu rahvarõiva alaliidu juht Anu Randmaa peab noortepeo kujundust väga toredaks ja sügavamõtteliseks. “Eks rahvariideseelikud ole meie Eesti oma triipkood,” kostab Randmaa.

Peokujunduses kasutatud triipkoodid-värvikombinatsioonid on ehtsad ning pärit meie esivanemate veimevakkadest. Laialt levinud mustrite kõrval püüdsid Kristjan Mändmaa ja Aet Maatee esile tõsta seni vähem tuntud-nähtud värvikooslusi.

Kitsa ringi kihelkondade rahvariideid võis märgata eriti nõukogude ajal, kui pidudel domineerisid Muhu, Hiiumaa, Kadrina ja Saaremaa rõivad. Tänapäeval on pilt muutunud kirevamaks ning Anu Randmaa kinnitusel püüavad tantsurühmad ja laulukoorid soetada võimalusel oma kodukandi rahvarõivad. Ka on inimeste huvi rahvariiete ja nende valmistamise vastu märgatavalt tõusnud.

“Viimase kümne aastaga on rahvarõivakandjate ja -valmistajate teadlikkus tugevalt kasvanud ning materjalide kättesaadavus paranenud,” rõõmustab Randmaa. “Naised teevad juba väga täiuslikke komplekte ning mitte ainult endale, vaid ka mehele ja lastele. Rõivad muutuvad rikkamaks huvitavate taasavastatud lisandite poolest, tasapisi soetatakse ehteidki.”

Ka rahvakultuuri teiste motiivide kasutamine võtab üha laiemaid mõõtmeid, ent see ei tähenda, et nende pruukimisse võib uisapäisa suhtuda. Kristjan Mändmaa rõhutab, et rahvapärandi tänastel ümbermõtestajatel on kohustus sellesse austusega suhtuda ning uurida iga konkreetse traditsioonikillukese tausta, tähendust ja endisaegseid kasutusviise.

“Hoolimatu ja pealiskaudne lähenemine näitab inimest üsna halvast küljest,” lisab Mändmaa.

Anu Randmaa usub, et hea maitse jääb lõpuks siiski peale, ent murettekitavat leidub sellegipoolest.

“Spordijalatsite kandmine koos rahvariietega on probleem küll, aga rohkem muret teeb rahvarõivaste asendumise tendents rahvuslikus stiilis rõivastega,” kostab Anu Randmaa.

See tähendab, et kui tantsurühmal või laulukooril on kiiresti esinemisriideid vaja, tellitakse endale tihti linasest materjalist kostüümid — korralike rahvarõivaste tegemiseks kulub liiga palju aega. Teine ajend stiliseeritud kostüümide muretsemiseks on mõistagi nende soodsam hind.

“Aga mis on alternatiiv?” pärib Anu Randmaa. “Kas see, et lähemegi odavamat teed ja muudame oma rahvusliku uhkuse — laulu- ja tantsupeod — vaeseks? Et käimegi rongkäigus kortsus linaste ja puuvillaste tuunikatega või sünteetilisest materjalist ürpidega ja lehvitame Eesti lippe? See on üsna must stsenaarium, aga võib märkamatult ja kiiresti teoks saada.”

Rohkem selgitustööd

Mändmaa usub samas, et rahvariiete valesti pruukijad ei tee seda paha pärast, vaid infopuudusest. Seetõttu oleks vaja rohkem selgitustööd teha.

“Lastele ja noortele võiks neist asjust juba kooli käsitöötundides põhjalikumalt rääkida ning seejärel saaksid nad õpitut laulu- ja tantsupeol omal nahal järele proovida,” kostab Mändmaa.