Foto: Ingmar Muusikus

Mille poolest on “Kodutute küla” teie loomingus eriline?

Esiteks on see minu kõige mahukam teos. Neli köidet — kokku 1400 lehekülge teksti.

Jälgin seal ühe küla inimeste elu läbi poole sajandi. Alates sõjapäevadest kuni aastatuhande vahetuseni.

See on küla, kuhu sõjaajal ja sõjajärgsetel aastatel satub küllalt palju võõraid ning mis hiljem jääb piiritsooni. Kõik püüavad sealse eluga kohaneda.

Ma sattusin niisugusesse külla kolhooside alguspäevil kartulivõtmise ajal, aga kolmkümmend aastat hiljem viis saatus mind sinna jälle tagasi.

Küla kahe perekonna huvitavaid pöördeid ja küllalt raskeid momente täis isemoodi elukäik hakkas mind sedavõrd paeluma, et ahvatles romaani looma.

Lõpuks tekkis mõte kujundada romaanis tollest külast Eestimaa mudel, kus peegelduks kõik see, mis Eestimaal on kunagi toimunud.

Äkki tuleb ka viies osa?

Ei tule. Kogu see asi lõpeb jõululaupäeva jumalateenistusega kirikus.

On aastatuhande vahetus. Külainimesed on kokku tulnud. Kirikus on uus hingekarjane, kes põimib oma jutlusesse lühikokkuvõtte Eestimaa ajaloost. Ta räägib, mida kõik need vallutajad on möödunud aastatuhandel Eestile toonud.

Mida me saame täna teha? Lihtsalt paluda, et see aeg oleks nüüd möödas.

Et enam ei tuleks niisuguseid aastatuhandeid, kus kogu Eestimaa on muutunud kodutute külaks, kus peremehetsevad võõrad ja meie, eestlased, oleme sunnitud oma majast lahkuma.
Kas jutt on Vihterpalust?

Ei, küla on küllalt tinglik. Ei ole põhjust otsida väga konkreetseid inimesi ja situatsioone.

Aga siin ei ole ka midagi sellist, mis Eestimaal tegelikult ei ole juhtunud.

Kirjutamisel loon ma endale vahekorra selle vahel, mis tegelikult juhtus ja mida võib fantaasias juurde panna, ilma et see tegelikult toimunut kahjustaks.

Kahe perekonna elus juhtunu oli mulle kaunis hästi teada. Nende sõlmpunktide vahele tuli luua sild — mis ja miks vahepeal juhtus.

Mihkel Tamme elu pöördepunktid on otse elust maha kirjutatud. Aga ka temale panin pisut värvi ja lopsakust juurde. Lugejal peab huvitav olema. Lihtne elulookirjeldus ei ole kunagi nii köitev.

Kas te pole märganud , et elu on tihti tunduvalt rikkam kui fantaasia?

Elu on täis üllatusi. Aga realismi ja ulme vahel tuleb vahet teha.

Kui kaua “Kodutute küla” kirjutamine aega võttis?

Alustasin 2008. aasta kevadel, tänavu novembris ilmus viimane, neljas osa.

Tammsaare suurteose tegevus kulgeb rabade vahel, teil mere ääres. Kas teie “Kodutute külal” on mingi sisemine seos “Tõe ja õigusega”?

Tammsaarega ennast võrrelda oleks kohatu, mina olen ajaviitekirjanik. Aga üldiselt — jah, kindlasti on seos. Ainult et minul on nõrkus mere järele.

Meri sisendab minusse avaruse ning vabaduse tunnet. Nõukogude ajal olime merest suures osas isoleeritud. Meri oli keelutsooniga ümbritsetud. See oli nagu sümbol, et me elame trellide taga.

Mis on teie raamatute fenomen?

See on kirjandus lihtsate inimeste jaoks. Esimene aste trepil, mis kirjanduse tippude juurde viib, ja seda on kerge lugeda. Iseasi, kas kõik lugejad tahavadki tippkirjanduseni jõuda. Lihtsuse üks näitaja on seegi, et kõik minu 23 raamatut on pimedate jaoks helikirja loetud.

Ma olen parandamatu realist. Tänu sellele, et olen siin maamunal juba 77 aastat trampinud, oskan vahet teha, mis on reaalne ja mis kuulub imede kategooriasse.

Ma püüan hoiduda ebareaalsele maastikule kõndima minemast. Seetõttu on minu kirjutatu kindlasti mõnele igav ja mitte eriti kirjanduslik.

Minu raamatutes on lugejat köitnud äratundmise rõõm — näe, mina mõtlen täpselt samuti. Või et: minul oli samasugune situatsioon ja kuidas mina seda siis lahendasin ja nii edasi. Oluline on äratundmise moment.

Kas ei ole kummaline, et enamik kirjanikke teid ei tea, samas on rahvas teie romaanid sõna otseses mõttes ribadeks lugenud?

Mind see ausalt öeldes ei häiri. Palju olulisem on, et olen leidnud oma niši.

See on väga suur nišš.

Tundub, et jah. Hiljuti kirjutati Loomingus, et ma olen kõige laiahaardelisema lugejaskonnaga kirjutaja Eestimaal. Mul on olnud 126 kohtumist lugejatega — kõik ühemeheõhtud. Eks see näita ka midagi.

Mis teil praegu pooleli on?

Ma olen praegu äärmiselt väheviljakas. Puhkan, kirjutan päevas vaid pool lehekülge või veelgi vähem.

Hommikul tõusen üles, joon kohvi ära ja istun arvuti taha. Töötlen praegu peamiselt fotosid ning tavaliselt üle kolme tunni seal korraga ei istu.

Ma olen ju kümne aastaga tohutult palju kirjutanud — kokku 23 raamatut. Varitseb oht hakata ennast kordama. Tekivad mingid tobedad lemmikväljendid.

Sellepärast püüan sõnastust eriti hoolsalt töödelda. Keele viimistlemine, uute väljenduste otsimine on omaette nauding.

Midagi nii suurt ja monumentaalset nagu “Kodutute küla” ei ole enam kavas kirjutada?

Kindlasti mitte. Kui ma seda alustasin, saatis mind kogu aeg väike hirm, kas jõuan lõpetada. Ma ei arva, et eesti kirjandus oleks sellega midagi kaotanud, kui “Kodutute küla” oleks lõpetamata jäänud.

Aga mine tea, võib-olla mõni lugeja oleks ennast petetuna tundnud. Et ei saanudki teada, mismoodi lugu lõpeb.

Siis oleks saanud ju Egon Rannetit teha?

Et naine kirjutab lõpuni? Ei, minu teinepool ei ole nii pretensioonikas.

Kumb teile rohkem meeldib, kas linna- või maaelu?

Kuigi ma olen vaid tosina jagu aastaid oma elust maal elanud, on maaelu mulle kogu aeg meeldinud. Ideaalne oleks, kui su maja vahetus läheduses ei oleks ühtegi teist maja. Vihterpalus ei olnud meil kilomeetri ulatuses kedagi.

Eks minu suhtumist näitab seegi, et umbes 75 protsenti mu romaanidest on maaelust.

Ise olete siiski linnamees?

Kui ma Rakverest ära kolisin, olin 10-11aastane.

Me tulime tädi tallu Harjumaale ning minust sai vähemalt suviti talupoiss.

Õppisin hobuseid rakendama ja põllutöid tegema. Kõige rohkem meeldis mulle piima koorejaama viimine.

Kui tulid kolhoosid, olin ma juba linnamees. Tädist sai karjabrigadir, tema elust kirjutasin hiljem romaani “Lummetallatud rada”. Kolhoosielu nägin ma kõrvalt.

Olen eluaeg tundnud suurt nõrkust autode vastu. Oma esimest sõiduriista — sakslaste vana DKW — pidin iga kord nädal aega remontima, et saaksin pühapäeval jupikese mööda Tallinna ümbruse maanteid sõita.

Sellest ajast meenub siiamaani üks kohtumine värske kolhoosnikuga Pääsküla taga. Mees kündis tee ääres. Pidasin auto kinni.

Mees oli vihane ja kurb. Rääkis, et saab normipäeva eest viis kopikat. Sügisel olevat lubatud ka vilja anda. Ainuke asi, millest ta sai elada, oli oma lehm ja väike maalapike.

Aga tuleval kevadel tähistan oma autojuhistaaži 59ndat
aastat…

Viimastel aastatel on rahvas hakanud taas maale kolima. Paljud põllud on tihedalt maju täis ehitatud.

See pole maaelu! Kui vaatad neid põllupealseid, siis näed, kui jube ja trööstitu see on. Krundid on niivõrd väiksed, et maaelust on saanud slumm.

Mida te tänasest Eestist arvate?

Minu jaoks on Eestimaa praegune olukord küllaltki rahutukstegev.

Ma ei taha nõustuda nendega, kes karjuvad, kas me sellist Eestit tahtsime. Ma julgen ennast nimetada isamaalaseks. Sellepärast on mul üsna valus, kui seda isamaad müüakse või alandatakse.

Jäära tähtkujus sündinud on parandamatud maailmaparandajad, mina ka.

Ehk lähete veidi konkreetsemaks?

Selleks et võimul püsida, pannakse kõik mängu või müüki. Sisuliselt on tegemist ikkagi häälte ostmise oksjoniga. Kõik võib kätte saada, asi on ainult hinnas.

Selline manipuleerija nagu Edgar Savisaar vahetab mis tahes väärtusi olupoliitiliste tulemuste vastu. Ta on sellel alal kõige markantsem kuju.

Mulle selline manipuleerimine ei istu, absoluutselt mitte.

Aga Savisaar saab väga palju hääli.

Nii palju on järelikult manipuleeritavaid inimesi, kes ei oska isakese tsaarita elada.

Omal ajal tegi Isamaa linnapea Jüri Mõis diili lausa kadunud Jevgeni Koganiga.

Nojah, nüüd läksid sotsid Keskerakonnaga ilusasti paari. Võib-olla oleks ka Isamaa läinud. Parem on poliitikast üldse mitte mõelda, sest pilt on äärmiselt kirju. Mu on väike hirm, et meie keskliin kaldub järjest rohkem vasakule ja parempoolsed jõud hakkavad vähemusse jääma. Iseseisvuse vaimustus, mis oli pärast 1990ndat, vajub laiali. Kahjuks.

Erik Tohvri 
- Sündinud 22. märtsil 1933 
- Abielus, tütar esimesest abielust
Haridus 
- Tallinna Elektromehaanika Tehnikum 1951
Töö 
- ETKVLi energeetik 1951-53 
- Tallinna Elektrivõrkude valvedispetšer 1953-72 
- Harju Elektri juhtivkonstruktor 1972-92 
- ABB Harju Elektri tegevdirektor 1992-95 
- ABB Keskuse kinnistuinsener 1995-98
Looming 
- Novellid: “Udu teel”, “Päevast päeva“ 
- Kuuldemängud: “Valeühendus”, “Koputus suletud uksele”, “Kõnelus saatusega”, “Ummik”, “Juhtum lookleval puiesteel”, “Valgetest kividest laev”, “Preparaat XZ”, “Eesti orelid”, “Kohtumine”, “Lahkumisavaldus“ 
- Romaanid: “Majad jõe ääres”, “Kollaste lehtede aegu”, “Kaksikelu”, “Kasevälja”, “Tants läbi rukki”, “Lummetallatud rada”, “Elutöö”, “Kodumaja”, “Lepavere mõis”, “Äravalitu”
1. ja 2. “Kaldaliiva”, “Sügisvalgus”, “Tuisune talv”, “Arglik kevad”, “Mürgiliblikas“ 
- Memuaariraamat “Peeglikillud“ 
- Publitsistikat 
- Filmistsenaarium “Pihlakaväravad”
Autasud 
-  A. H. Tammsaare kirjanduspreemia 2005