Neid kolme võib lisaks samale sünnikuule õigustatult koos käsitleda ka seetõttu, et ajal kui Lydia alles väike tüdruk oli, austati tema isamajas nii laulu­isa Kreutzwaldi kui ka eestlaste vaimumaailma ja keelt kõrgelt hinnanud ning “Kalevipoja” mõtte algatanud Faehlmanni.

Ja veel: Faehlmann ning Kreutzwald pidasid mõlemad arstiametit, kirjutasid teineteisele suure hulga kirju; värvikas ja isegi dramaatiline kirjavahetus sidus hiljem ka Kreutzwaldi ja Koidulat. 51aastaselt siitilmast lahkunud Faehlmanni ja sel ajal alles kuueaastast Lydia Emilie Florentine Jannsenit võiks aga ühendada ütlemine “Elu on üürike, aated jäävad”.

Murranguline aeg

Et nende kolme mälestuseks võiks jõulukuul klaasikese vahu- või siis hoopis koduveini võtta, pole kahtlustki. Nad on tulnud, olnud ja mälus püsinud.

150 aastat tagasi olime me rahvana ajaloo mänguväljale tulemas. Aga kas vääramatult? Maarahva teine, lihtsalt seni lõpuni mängimata tulevik on ju hoopis ajalukku minek, parema paiga ja palga saanuna “armsa” isamaa ja seejärel emakeele unustamine.

Aastal 1869 peeti Tartus juubelipidu. Kuna see oli eestlaste esimene suurpidu, tekib muidugi küsimus, et millist juubelit siis õigupoolest tähistati. Eks ikka pärisorjuse kaotamise ehk Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva. Tõenäoliselt pühendas eesmärk abinõu: niisuguse juubeli puhul maarahva laulupeo korraldamist oli ju peaaegu et võimatu keelata!

Pole kahtlustki, et esimesest ühisest peost sai rahva üks nõudlikke koputusi tuleviku uksele. Oli ju “Papa” ehk Johann Voldemar Jannsen aastaid maameest kirjasõna kaudu eestlaseks saama julgustanud.

Väikese liialdusega võib öelda, et 149 aastat tagasi ei koputatud Tartus mitte ainult eestluse uksele, vaid murti ühise lauluga terve sein maha. Ja agaramate murdjate hulka kuulus ka Jannseni toona 25aastane tütar Lydia.

Üks asi on noore naise tohutu koormus ettevõtmise korraldajana, teine see, et koorid esitasid ka kaks tema tekstile loodud laulu: poetessist veel veidi noorema Aleksander Kunileidi “Mu isamaa on minu arm” ning “Sind surmani”.

Võrdne võrdsete seas

Oma ajastu juhtmõtlejate hulka oli Lydia Jannsen jõudnud veelgi varem. Isal aitas ta ajalehte toimetada juba Pärnu ajal, kui aga pere 1863. aasta lõpul Tartusse kolis, tõusid Lydia terav mõistus ja osav sõnakasutus eriliselt esile.

Vast kõige selgemini on Koidula rolli tähtsuse välja toonud Malle Salupere oma raamatus “Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel”, kus autor nimetab “Kirjaneitsit” Jannseni-Koidula salongi ehk paljude osavõtjatega arutelude “vaimseks esiviiuliks”.

Silmas peab pidama, et kõigil neil oli oma suhe isamaa ja eesti keelega, kõik nad nägid eestlaste tulevikku eri nurga alt.

Kusagilt pidi selline vaimsus ka lõivu nõudma. Nii kirjutabki Madli Puhvel oma raamatus “Lydia Koidula. Elu ja aeg”, et “lihtsad tartlased pidasid teda teinekord hajameelseks, kui ta tänaval mööda tuhises, hooletult riides, ikka rutates, sügavalt mõttesse vajunud, ümbrust tähele panemata”.

Ilmselt on paljud meist käsitlenud Koidulat lihtsustatult, skemaatiliselt, mahutanud hinnangusse “traagilise saatuse ja ilusate juustega luuletaja, kes armastas väga oma isamaad”.

Tegelikult oli ta võrdne võrdsete seas seltskonnas, kuhu kuulusid tema enda järjekindel ja tegus, küll võib-olla mitte nii suurte vaimuannetega isa Johann Voldemar Jannsen; lauluisa Kreutzwald, kellega Koidula 1867. aasta lõpus kirjavahetust alustas; tormakas isemõtleja Carl Robert Jakobson ning rahvaluule kogujana hiljem legendiks saanud Jakob Hurt.

Kõigil oma suhe tulevikuga

Silmas peab pidama, et kõigil neil oli oma suhe isamaa ja eesti keelega, kõik nad nägid eestlaste tulevikku eri nurga alt. Väidab ju ka Malle Salupere, et “Kreutzwald ei pidanud eestlaste iseseisvat tulevikku võimalikuks ja töötas, nagu ta sõber Faehlmann enne teda, pigem selle nimel, et püstitada ühele kaduvale rahvale üle aegade ulatuv mälestus- märk”.

Küll pole märkigi sellest, et Koidula eestlaste tulevikus kahelnud oleks. “Tohutut energiat, sütitavat usku ettevõtmiste õnnestumisse, organiseerimisvõimet ilmutas ta rahvusliku liikumise tõusuaastail, olles kõigi algatuste juures üheks võtmekujuks,” kinnitab Malle Salupere ilmse poolehoiuga.

Lydia Koidula särav isiksus ja tema väidetavalt üsna vaba suhtlemisviis andsid aga ainet juttudele, kus Kirjaneitsit ja tolle aja olulisi mehi nähti “pisut rohkema” kui vaid muutuste algatajate ning mõttekaaslastena.

Kõne all on olnud naisest kaks aastat vanem tulipea Jakobson, neli aastat vanem Hurt, aga ka 40 aastat vanem Kreutzwald. Armastus armastuseks, eaka mehe ridadest ja nende vahelt õhetab seda päris kenasti. Küll on kahe loomeinimese sadadesse trükitud lehekülgedesse ulatuvat kirjavahetust hinnatud “19. sajandi kirjanduse ajaloo kahtlemata kõige silmapaistvamaks dokumendiks”.

Koidula ise suunas oma lootused aga soomlasest kirjasõbrale, mõned aastad endast nooremale Antti Almbergile. Juba oli mees kinkinud naisele kimbu punaseid roose, juba oli naine vihjanud, et ootab kosimist… Aga ei, ühel või teisel põhjusel lõi Almberg põnnama.

Selle valiku ja võimaluste taustal on isegi kummaline tõdeda, et saatus viis kokku – küllap oma irooniavõime näitamiseks – just eestlaseks olemise tulise eestkõneleja Koidula ja saksastunud lätlase Eduard Michelsoni, kes esindas põhimõtet, et rahvuse rõhutamine külvab vaid vaenu.

Jah, uurijad on väitnud, et muidu olevat Eduard olnud Lydiale hea mees, aga vaimse vabaduse andmisest oli asi siiski kaugel. Ning vabaduseta kaotab ükskõik milline mugavus või hool mõtte.

Nii võibki oletada, et haiguse kõrval võttis Lydia Koidulalt liiga vara elu ka abikaasa võimetus oma naise aateid mõista. Veelgi enam: isa mõjul ei tajunud oma ema erilisust ja ajaloolist tähtsust ka tütred Hedvig ja Anna.

Pole kahtlust, et kui Lydia Koidula praegu korraks sellesse maailma, kas või kodusesse Tartusse tagasi astuks, oleks ta rõõmus ja rahul. Me räägime endiselt eesti keeles; ilmutame ja loeme ajalehti; koguneme uuel aastal jälle suurelt ja uhkelt koos laulma ja tantsima – esimene laulupidu saab 150!

Ometi on aeg samamoodi murranguline. Pisut võimendatuna on küsimus ju taas selles: olla eestlased, Lydia Koidula ideaalide jätkajad, või nõustuda erialase ning majandusliku edu nimel unustama oma põlvnemine.

Samas ei tähenda ka Koidula aated ehk esimesena oma rahvuse tähtsustamist. Vähemalt vastas ta kriitikale, et tema mees eestlane ei ole, küsimusega: “Kas ei ole me esmajoones inimesed ja alles siis mõne rahvuse liikmed?”

Kõneleme neist ikka veel

Kummaline või kurb – oleneb sellest, millisest nurgast asjale vaadata – on aga tõsiasi, et paljudel juhtudel on ka eestluse omaaegsete eestkõnelejate kaasad ja/või järeltulijad olnud hoopis muukeelsed või -meelsed.

Kreutzwald, kes algkooli astudes “sõnakestki saksa keelt” ei osanud, võttis naiseks sakslanna, kes ei osanud eesti keelt “ei rääkida ega lugeda”. Eesti keelt ei osanud ka tema lapsed.

Jakobsoni lesk (küll rahvuselt eestlane) ja tütred rääkisid kodus pigem saksa keelt ning kuulusid Vändra saksa kogudusse.

Koidula tütred pidasid end Malle Salupere väitel venelasteks. Jannsenite rohked otsesed järeltulijad elavad praegu välismaal ja eesti keelt ei kõnele.

Kõik see ei vähenda aga ärkamisaja ning kolme juubelitegelase mõtete ja tegude väärtust. Juba sel on omaette väärtus, et kuigi kokku oleks nad 610 aastat vanad, kõneleme me neist ikka veel.