Enn Anupõld ja Mihhail Gorbatšov on kauaaegsed tuttavad. Pildile on nad jäänud 2005. aastal rahvus­vahelise konverentsi “20 aastat perestroika’t” kohvipausi ajal. Foto: Juhan Aare ---

Reipal sammul siseneb kabinetti omaaegne maailma aasta mees. Ulatan talle Vaino Väljase kingituse – raamatu “Ühe elu pöörud”. Ta avab selle, sirvib, vaatab fotosid.

Mihhail Sergejevitš Gorbatšov: Mis see pealkiri tähendab?

Enn Anupõld: See on Väljase kodusaare murdes ootamatu ja äkiline tuul, mis keerab paadi järsult teise suunda.

Gorbatšov: Nojaa, eks meie põlvkond on kogenud neid äkilisi pöördeid. On sõda ja viletsust näinud, küüditamisi ja repressioone, perestroika’t ja putši. Elu on meid õpetanud, meid on maa põhja haugutud, teenimatult ja asja eest. Kuidas Väljas elab? Mida teeb?

Anupõld: Ta kasutab enda kohta tiitlit “vanaisa”. Suvel maal, talvel linnas. Tunneb lastelastest rõõmu, loeb, jälgib Eesti arengut. Ta lahkus otsustavalt poliitikast kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Ütles kord Soomes pressikonverentsil, et Mooramaa mees on töö teinud ja võib minna.

Gorbatšov: Kas tal pole siis mingit fondi või klubi, mis ühiskonna poliitiliste või sotsiaalsete probleemidega tegeleks?

Anupõld: Ei ole. On küll üks klubi, “20. augusti klubi”. See koguneb kord aastas, sel päeval. Koosneb Ülemnõukogu saadikutest, kes 20. augustil 1991 hääletasid Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Muide, seda istungit juhatas Väljas.

Gorbatšov: Aga kas ta mälestusi on kirjutanud või raamatuid avaldanud?

Anupõld: Ka seda mitte. Tal on kaalukas põhjendus. Ajaloolasena oleks tal vaja töötada teatud arhiivides, et tõsiselt kirjutada. Need on aga suletud, eriti Moskvas.

Gorbatšov: Aga isiklikke mälestusi Eesti poliitikast saaks ja peaks ta ikkagi kirja panema. Komsomolist alates on tal ju aastakümneid kestnud karjäär kodumaal, lisaks suursaadiku aastad. Ütle talle, et vaja on kirjutada. See on tükk Eesti ajalugu, mida keegi teine ei saa kirja panna. Meievanustel on järjest vähem aega. Võtku minust eeskuju. Aga äkki ikka omaette kirjutab?

Anupõld: Ei tea, võib-olla. Paljud ta sõbrad on talle sama rääkinud. Eeskuju soovituse annan edasi.

Gorbatšov: Vaatan siin sisukorda. Leidsin kolm tuttavat nime, keda mäletan: Rüütel, Savisaar, Toome. Mida nemad teevad?

Anupõld: Kõik elu ja tervise juures. Arnold Rüütel on ekspresident nagu teiegi. On ÜRO raportöör, jälgib arenguid SRÜs.

Edgar Savisaar on meie Lužkov (Moskva linnapea Juri Lužkov – toim), Tallinna linnapea. Juhib kindla käega suurimat opositsiooniparteid Keskerakonda. Vahepeal oli ministergi. Märgid näitavad, et ta võidab ka eesseisvatel kohalikel valimistel ja jätkab. Tema on ainuke meie perestroika-aegsetest tipp-poliitikutest, kes pole aktiivsest poliitikast taandunud. Ja muide ainuke teieaegsetest Eesti poliitikutest, kes on avaldanud mahuka mälestusteraamatu “Peaminister” neist pöördelistest aastatest.

Indrek Toome tegi nagu Väljas – taandus otsustavalt poliitikast ja on praegu edukas äritegelane.

Gorbatšov: Kui juhust on, tervitage neid minu poolt. Kuidas Väljase tervis on? Me ju sama aasta ja sama kuu mehed.

Anupõld: Nagu ta ise ütleb, on arstid hakanud tema vastu ebatervet huvi tundma. Paar korda pole operatsioonist pääsu olnud.

Gorbatšov: Ütle talle, et mind on kolm korda lõigatud. Esimesed kaks käisid nagu aastate juurde, aga kolmas oli tõsine asi – unearteri tromb. Kui poleks välkkiirelt abi saanud, poleks me siin täna teed joonud ega juttu ajanud.

* * *

Gorbatšov: Muide, kuidas see kolhoosiesimees elab, kelle juures me minu visiidi ajal käisime?

Anupõld: Endel Lieberg. Ta on elus ja tegus, juba pensionil. Pärast Eesti taasiseseisvumist juhtis ta edukalt kolhoosi järglasena loodud põllumajandusühistut, mis oli üks kolmest kõige suuremast piimatootjast Eestis.

Gorbatšov: Vot molodets! Tervita tedagi ja täna veel kord. Kui te Väljasega käisite mind 70. sünnipäeval õnnitlemas, saatis ta mulle eesti rahvusliku mustriga suusamütsi, kindad ja pikad sokid. Ütle, et müts ja kindad on mul datša’s ja pruugin neid talvel.

Anupõld: Ja mina mäletan, et meie toodud juubelipudelit vaadates hakkasite meid õpetama, millise sakummiga on seda kõige õigem pruukida. Imestasime, et need olid marineeritud, mitte soolakurgid. Ja sedagi, et asjatundlikku nõu annab mees, kes kogu Venemaal on tuntud vihase võitlejana viina vastu.

Gorbatšov: Jah, eks see minu kaela tuli. Tegelikult oli seda aastaid sihikindlalt ajanud Jegor Ligatšov (NLKP Keskkomitee ideoloogiasekretär – toim), põhimõtteline karsklane. Alles peasekretäriks saanuna polnud mul võimalust vastu seista. Tuli ukaasile käsi alla panna.

Muide, vaatan seda raamatut, üsna tagasihoidlik ja õhukesevõitu. Pole peategelase pilti, ei ees- ega tagakaanel. Kirjutajaid palju, lood lühikesed. Alla 200 lehekülje. Miks nii?

Anupõld: See oli Väljase raudkindel nõue. Võib-olla on see eeskätt tagasihoidlikkus. Ta oli algul risti vastu, et üldse sellist raamatut teha. Mäletate, kui ma teilt lugu käisin toomas? Tingimused olid kõigile samad: kuni 4 lehekülge. Mäletan, kui tõsiselt te asja võtsite. Kuidas kaks päeva koos teie pikaajalise abi Ostroumo­viga tööd sai tehtud...

Gorbatšov: Mäletan, kirjutasin loo lõppu peale õnnitluste oma soovid eestlastele. Need on ka praegu samad, võib tsiteerida: usun, et eestlased – põhjalikud ja kaalutlevad ning oma otsustustes loodetavasti konjunktuuri välistavad inimesed – jõuavad tõdemuseni, et kõige kindlam ja perspektiivsem alus suhetes sellise lähinaabriga nagu minu kodumaa, on – ühe Eesti poliitiku sõnade kohaselt – konstruktiivne partnerlus Venemaaga.

On selge, et ka Venemaa võib sellele omalt poolt täielikult vastata Eestiga konstruktiivse partnerluse kursiga. Ehitada uus sild üle Narva jõe, laiendada võrdõiguslikku ja tulusat koostööd – vaat see oleks kasulik meie mõlema riigi kõigile eri vanuses, eri elukutse ja usutunnistusega inimestele. Ja kogu Baltikumi, kogu Euroopa hüvanguks. Ja loomulikult oleks see suureks kingituseks ka minu sõbrale Vaino Väljasele tema järgmiseks juubeliks.

Mul on siin suure raamatukogu kõrval veidi väiksem kogu mulle kingitud pühendustega raamatutest. See läheb nüüd sinna riiulisse...

Anupõld: Ütlen Väljasele edasi.

* * *

Gorbatšov: Kuidas te seal Eestis praegu elate?

Anupõld: Ei ole viga, eelmistel aastatel läks hästi, kõik arenes, palgad ja pensionid tõusid, rahvas reisis mööda maailma. Peab paika, et laias laastus pole eestlased kunagi nii jõukalt elanud.

Ent tänavune aasta toob meid maa peale tagasi. Ega kaua üle jõu ja laenuraha peal elada saa. Meil on minu arvates majanduses ja rahanduses paljuski samu probleeme mis Venemaal. Tõsi, hoopis teises mõõtkavas ja teistes seostes. Kasvav tööpuudus, ekspordi vähesus. Globaalne majandus- ja rahanduskriis sööb meiegi riigireserve. Ning kui aastas on kahed valimised, läheb otsustajate aur rohkem vile kui edasiliikumise peale.

Gorbatšov: Teil on siis peale eurovalimiste veel mingid valimised?

Anupõld: Kohalike omavalitsuste valimised, mis on palju tähtsamad kui kuue erakonna poolt välja valitud poliitiku Brüsselisse saatmine. Meil, muide, saavad kohalikel valimistel osaleda kõik Eesti elanikud, mitte ainult kodanikud. Näiteks Lätis on teisiti.

Gorbatšov: Meenub, et seda on mulle kord varemgi toonitatud. Hea eeldus kodanikuühiskonna arendamiseks.

Anupõld: Mitte ainult. Olulisus on veel selles, et valitakse neid inimesi, kes järgmistel presidendivalimistel tõenäoliselt valivad järgmist riigipead.

Kuna meie parlament pole kogu taasiseseisvuse aja jooksul suutnud valida presidenti, on riigipea valinud valimiskogu. Ning seal on tähtis sõna kohalike omavalitsuste esindajatel.

Gorbatšov: Pärast 2007. aastat pole meie kahe naabri vahelised suhted kahjuks paranenud. Selle pronkssõduri saaga jäljed on veel väga sügaval ja laiad.

Anupõld: Kahjuks küll.

Gorbatšov: Ma olen aastatega targemaks saanud ja tean, et ei ole arukas kõnelda Pribaltika’st. Te kõik kolm – Eesti, Läti, Leedu – olete oma eripäraga. Te olete kõik iseseisvad vabariigid. Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Teil on täielik õigus otsustada, mida te teete. Jättes kogu muu tausta kõrvale, on pronkssõduri puhul kogu küsimus ühes – kuidas seda tehti.

Anupõld: Seda on meie meedias mitmest kandist käsitletud ja üsna sageli on sama sõna – kuidas – olnud esil. Ja ka küsimused, miks ja kelle huvides. Eestlastel on vanasõna, et küll aeg kõik haavad parandab.

Gorbatšov: Elame, näeme. Muide, mis saar see Hiiumaa on? Alati kui kokku saame, on Väljas kiitnud seda saart taevani ja kutsunud külla.

Anupõld: Ta kiidab seda Tallinnas ka. See on imeline, rahulik ja turvaline väike saar Läänemeres. Saarel on üks Euroopa vanimaid tuletorne. Kalurid suitsutavad kala, tehakse oma leiba ja kõneldakse oma keelt, oma murret. Ja suured naljamehed on nad ka.

Gorbatšov: Isegi oma murre nii väiksel saarel. Vot eto da! Ei tea, kas see küllakutse tulla Eestit ja Hiiumaad vaatama on veel jõus?

Anupõld: Ei kahtle üldse. Arvan, et teid võetaks väärikalt ja lahkesti vastu. Ja kutsujal oleks eriti hea meel.

Gorbatšov: Olen 1992. aastast alates külastanud üle 50 riigi. Mitte kunagi turistina. Olen sõitnud kutse peale – kas esinema, osalema, raamatuid või fondi tegevust esitlema. Võib-olla on teil Eestis mõni poliitikauuringutega tegelev fond või sihtasutus, kel võiks huvi olla kuulata, mida XXI sajandi väljakutsetest, demokraatiast, Venemaa perspektiividest arvab Gorbatšov.

Anupõld: Küllap leidub.

Tänan Gorbatšovi. Veerand tunni asemel oleme vestelnud tunni. Järgmisena ootab kohtumist europarlamendi saadik Itaaliast.

Sõidan metrooga Leningradi vaksalisse. Olen juttu ajanud eriti reipas vormis mehega, keda üha kutsutakse osalema maailmaparandajate kokkusaamistele. Või ajaloole tagasi vaatama. Küll see maailm ikka muutub! Kes oleks võinud poolteist aastakümmet tagasi arvata, et Gorbatšov kutsutakse Ronald Reagani mälestuskonverentsile üheks peaesinejaks. Ja ta lendab üle ookeani. Ikka maailmamees.


Mihhail Gorbatšov

- Sündinud 2. märtsil 1931 Põhja-Kaukaasias Stavropoli Krais
- Abikaasa Raissa Gorbatšova (1932–1999), tütar Irina

Haridus
- Moskva Riiklik Ülikool 1955, jurist

Töö
- NLKP liige aastast 1952
- Komsomoli- ja parteitöö Stavropoli krais 1955–1978
- NLKP Keskkomitee poliitbüroo liige 1980–1991
- NLKP peasekretär 1985–1991
- NSV Liidu Ülemnõukogu esimees 1988–1990
- Nõukogude Liidu president 1990–1991

Autasud
- Time’i aasta inimene 1987
- Time’i aasta ja aastakümne inimene 1989
- Nobeli rahupreemia 1990

Allikas: Wikipedia


Kahekesi Gorbatšoviga

Tänavu kevadel viis ajaloohuvi mind taas Moskvasse. Eriti huvitasid mind Leningradi prospektil asuvas Gorbatšovi Fondi arhiivis olevad 1991. aastat käsitlevad dokumendid.

Seal on hoiul ka Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi isiklik arhiiv – kokku üle 14 000 säilitusühiku. Nende hulgas on toonaste Eesti riigijuhtide kohtumiste ja vestluste materjalid kuumal taasiseseisvumise aastal. Ning palju muudki.

Et sinna pääseda, peab enne kokku leppima. Gorbatšovi töökabineti ees on esimene vastuvõturuum – pervaja prijomnaja. Seal istub eelmistest käikudest tuttav sümpaatne ja abivalmis Jekaterina Pavlovna. Lubab tellida propusk’i ja ütleb, et sel päeval on imekombel kohal ka Mihhail Sergejevitš Gorbatšov. Päev varem on ta tulnud Euroopast ja lendab mõne päeva pärast jälle minema.

Tellin kohe audientsi – veerand tundi. Sest peale isikliku huvi on mul täita ka Vaino Väljase ülesanne – viia Gorbatšovile raamat “Ühe elu pöörud”. Selles on vana “leerivenna” (nagu Väljas teda vahel hiidlase kombel kutsub) lugu asjaosalise 75. sünnipäevaks ja foto.

“Mis sest, et eesti keeles. Küll kommenteerid ja seletad,” ütles Väljas mulle raamatut andes. Ning kirjutas sellesse pühenduse: “Lugupeetud Mihhail Sergejevitš! Parimate soovidega Sinu Vaino Väljas”.

Järgmisel päeval helistab Jekaterina Pavlovna ja teatab audientsi aja. Niisiis võib sõita.

Külaline Tallinnast juhatatakse väikesesse tuppa töökabineti vastas. Olen paarikümne aasta jooksul Gorbatšovi korduvalt intervjueerinud. Alati on ümber olnud kaameramehed, fotograafid, laual mikrofonid, seismas kõikvõimalikud abid ja nõunikud. Esimest korda pole kedagi segamas.