Millest sõnad tehtud on?
Kaks rasket raamatut kotis, sellele retoorilisele küsimusele vastuseid otsima läksin, kuigi mõnda teadsin isegi. Esiteks, et tähtedest.
Teist vastust lugesin hiljuti Eesti Keele Instituudi teadaandest: eesti keele sõnaperede sõnaraamat näitab, millest on tehtud eesti keele sõnad. Järgmise tunni jooksul saan võõrustajalt, filoloogiadoktor Silvi Varelt veel hulga vastuseid. Küll oma äsja ilumunud koguteose, küll muude keeruliste keeleasjade kohta. Ise küsida nagu suurt ei oskagi.
Inglastel-ameeriklastel polegi
Kui pead ligi kaks ja pool tuhat lehekülge paari tunni jooksul läbi lehitsema, ei saa ju suurt millestki aru, teatmeteosest seda enam. Õnneks teab doktor Vare, millest räägib, millest sõnad tehtud on ja mida kujutab endast viiekilone leksikon “Eesti keele sõnapered”.
Ennekõike pakub teed kruusist, millelt loen: “Töö tapab tegijat?”. Lõpus õnneks punkti asemel küsimärk. Tapab siis tõesti või, tahan alustuseks teada. Ei tapa ta midagi, pigem rõõm, saan vastuseks. Muidu poleks ju teekruusist töövahendil seda küsimärkigi.
35 aastat tagasi hakanud doktoriproua, siis veel filoloogiakandidaadina, raamatu koostamise mõtet hellitama ja nüüd alles ta valmis sai. Kas jonn või juhus, küsin vahele ja saan vastuseks, et pigem viimane. Mine tea, millal või kas üldse sõnaperede kaksikud ilmunud oleks, kui 1997. aasta viimasel päeval ei oleks tulnud lahkuda tolleaegsest töökohast, keeleametist, ja kui kaks nädalat hiljem ei oleks tänaval kohtutud professor Mati Hindiga. Temalt tuli uus töökutse ja see andis hea võimaluse sõnaperede raamatu mõtet teoks tegema hakata.
Noh, arvan, nüüd oleme nagu teised riigid ja rahvad, meil nüüd ka oma sõnaperede suurteos. Selgub, et oleme enamgi veel, sest paljudel rahvastel seda kogunisti pole, kas või inglastel-ameeriklastel. See oleneb keele ehitusest, kas sõnu annab siduda sõnaperedeks.
Ja see on ka väga keeruline töö. Tegijal peab jätkuma nii oskust kui ka järjekindlust. Seda tüüpi raamatuid on eeskätt sakslastel ja venelastel ning ka prantslastel on üks näide. Silvi Varele sai üheks eeskujuks just vene keele sõnamoodustussõnastik. Enamakski veel. Kui viimases pelgalt sõnaloendid ja skeemid sees, siis eesti leksikonis püüab autor sõnu ka lahti seletada.
Just need seletused mu pilgu alla rohkem jäävadki, juba üsna alguses, Aadama-sõna juures. Teadsin ju varemgi, mis on aadamaõun, isegi temanimelises ülikonnas olin käinud, aga aadamakahvel oli seni võõras. Muidugi, mis ta muud on kui meie harkis sõrmed. Kellelgi tuli 15 aastat vaeva näha, et see paksu raamatu kõrvalproduktina kellegi teise teadvusesse jõuaks.
Sõrm satub järgmise sõnapere ALL juures “aluste” peale. On meil ikka neid aluseid: naeru-, söögi-, paadi-, tuhvlialune. Tee või terve jutt ainult neist, et kuidas paadialune söögialust võttis, et mitte naerualuseks jääda. Muide, tuhvlialuse järelseletus hõlmab ainult meessoost allajääjat, naistuhvlialustest mitte sõnagi. Nojah, selle leiab koduvägivalla sõnaraamatust. Aga kõike nii ebaolulist ma doktori töökabinetis välja käia ei julge.
Eesti keel olla põhjalikuks sõnapereanalüüsiks igati tänuväärne, üle 90% meie sõnadest ongi moodustatud teistest sõnadest, ja kahe auväärse köite kaante vahele mahub lausa üle 200 000 sõna kogu oma moodustusseostega. Viimaste abil ongi sõnad koondatud ligi 9000 sõnapereks ja kogu seda koostamist alustas Silvi Vare tegelikult nullist. Ütleb takkajärgi ohates, et eks see tegelikult üks rühmatöö pidanuks olema. Liiga palju tuli üksinda otsustada ja teoreetilisi seisukohti võtta. Küsin näiteid.
“No kas või näiteks liitsõnad. Nimisõnu on nende hulgas väga palju, on ka omadussõnu. Aga raskeks läks liittegusõnadega, mis ei ole eesti keelele üldiselt omased. Samas on neid paras ports ja nii pidingi uurima, kuidas nad keelde tekkinud on. Selleks et sealt edasi minna, tuli asi kõigepealt endale selgeks teha.”
Tean, et nimisõnu käänatakse, tegusõnu pööratakse. Näiliselt ju lihtne, eriti kui emakeel koos emapiimaga on kätte toimetatud. Küsin teadlaselt mõnd liittegusõna, mille perre asetamine teda mõtlema pani. Kohe saan vastu ka pööramise proovitöö – vesivõimlema. Hakkan pihta: mina vesivõimlen, sina vesivõimled, tema vesivõimleb ... jah, grammatiliselt justkui õige, aga vähe tobedavõitu. Kujundujuma ei taha ma üldse hakata, ei uju kaugele. Üsna ruttu saab selgeks, et ajakirjanikuamet ei ole sugugi ajakirjutamine...
Kõik need veidravõitu moodustised tuligi autoril raamatus kenasti tulpadesse, riitadesse ja kastidesse jagada, igaühe puhul seisukoht võtta, kuhu ta täpselt kuuluma peaks, kas või too kujundujumine. Et kas kujundan või ujun. Koos pöörata ei saa, liiga ära pöörab...
Kaht sõnaperet tahab aga koostaja küll eraldi ära mainida, kahel põhjusel pealegi. Esiteks on nad raamatus kirjeldatud sõnaperede seas kõige suuremad, neis kummaski on üle 1400 sõna. Ja mis on teine põhjus, tahan teada. Need on sõnad ise – maa ja töö!
Nende kahe sõnapere suurus näitab, kui väga tähtsad on meile maa ja töö. Minevikus on eestlasi ju lausa maarahvaks kutsutud, ja eks töögi täidab suurema osa meie elust. Silvi Vare elus küll igal juhul.
Muide, need kaks paksu köidet on Eesti Keele Instituudis ühed viimased paberile trükitud raamatud, tulevik kipub üha enam elektroonilisema kuju poole. Seegi koguteos on edaspidi ka elektrooniliselt kättesaadav ja nii või teisiti on “klikkima” juba eestikeelne tegusõna.
Rändav kommunismilünk
Ei jõuagi kõigest rääkida, mis veel silma jäi, kas või sellest, et sain teada, mis on pajakrants; et kuidas me tänavuse aasta linnu nurmkana isast poolt nimetaksime või et sõnaperes OHT on küll fašismioht ära toodud, aga tema verist kaksikvenda kommunismiohtu ei ole.
Silvi Vare ütleb selgituseks, et siin pole siiski tegu tahtliku mahavaikimisega, vaid pigem juhusega. Iga järgnev sõnastik koostatakse eelmise alusel seda täiendades ja parandades. 1999. aasta õigekeelsussõnaraamatu aluseks oli nõukogude ajal ilmunud ÕS 1970, kuhu muidugi “kommunismioht” ei saanud kuuluda. Järgmise ÕSi tegijad lünka ei märganud ja sealt on see kahjuks kandunud edasi ka sõnaperedesse.
Räägime veel ka sellest, et ühe meie abilinnapea arvamus eesti keele peatse väljasure(ta)-mise kohta (näe, jälle üks peresõna) kah üksjagu ennatlik on. Saan keeleteadlaselt üsna rahustava vastuse. Kui ühel keelel selline varamu taga on, ei tohiks muret olla.
Keel areneb ja muutub pidevalt, sõnavara täieneb nii eesti oma sõnavara rikastumisvõimaluste kaudu kui ka muudest keeltest laene üle võttes. Neis kahes raamatus on ju käsitletud vaid kirjakeelseid sõnaperesid, ja neidki teatud valikuga. Kui meie murded appi võtta, tuleks neile kahele ja poolele tuhandele leheküljele vähemalt sama palju otsa laduda.
Selle rahustava uudise tõttu lähebki minnes meelest Silvi Varele 2012. aasta teadlaseks valimise puhul õnne soovida.
Silvi Vare.
“Eesti keele sõnapered. Tänapäeva eesti
keele sõnavara struktuurianalüüs”.
I ja II köide.
- Morfoloogiatoimetaja ja keeletehnoloogiaekspert:
Ülle Viks.
- Tarkvaraarendajad: Andres Loopmann ja Ain Teesalu.
- Andmebaasi ettevalmistus: Kati Sein.
- Andmebaasi korrastamine ja korrektuur: Kristina Koppel.
- Kaane kujundanud Aadam Kaarma.
- Küljendanud Astrid Värv.
- Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2012.
- 1240 lk (I köide) ja 1251 lk (II köide).
