“Minge üles mägedele“ lugemine saab nüüd otsa
Kaua kirjutatud, kaunikene. Nii sobib Mats Traadi vastilmunud teose kohta öelda küll. Tuletame kõigepealt hästi põgusalt meelde, kuidas niikaugele jõutud on ja mis on olnud enne “Õelate lampi”.
Nii ammu nagu eelmise aastasaja viimase veerandi alguses 1976–1977 kirjutas Mats Traat XIX sajandi keskpaiga taluelu kujutava lühiromaani “Puud olid, puud olid hellad velled”.
Algas lühiromaanist
1979. aastal trükiti see 32 000 eksemplaris raamatuks ja võeti ka arvustustes väga sõbralikult vastu. Pealkiri “Minge üles mägedele” oli esimest korda lugeda Loomingu 1986. aasta augustinumbris, kus ilmus sellenimelise sarja esimene jagu “Võim”.
Kui 1987. aastal “Minge üles mägedele” kolm esimest jagu raamatuna koos avaldati, trükiti proosaski pealkirjaks tõusnud populaarne laulurida esimest korda raamatu kaanele ja tiitlisse, žanrisõnaks romaan.
Tähelepanelik kirjandushuviline sai tolle raamatu viimaselt leheküljelt teada, et tegu oli “Puudes…” tuttavaks loetud Palanumäe talus nelikümmend aastat hiljem hargnema hakkavate sündmustega.
Ka raamatu lõpp andis märku jätkumisest.
Peatselt ühiskond pöördus, Eesti sai jälle iseseisvaks. Uute Palanumäe-raamatute kirjutamine ja ilmumine jätkus. Millal ja kus sari- ja jõgiromaanist ning koguni epopöast kõnelema hakati, vajaks juba omaette uurivat meeldetuletamist.
2001 ilmus sarja kümnes raamat “Haamri all”. Aastal 2006 trükiti Loomingus järgmine osa “Naised ja pojad”.
Kirjastus Ilmamaa on nüüd selle eesti kirjanduses pretsedenditu mahu ja tööhulgaga teose neljaks köiteks koondanud.
Viimasena neist ilmus Tartus aprilli algul kaheteistkümnes osaraamat “Õelate lamp”, mis ettevõtmisele lõpetava punkti paneb.
Kui “Õelate lamp” lõpuni loetud, on otsas ka “Minge üles mägedele” tervenisti. Sellel lõpunijõudmisel on teinegi, fataalsem ja nukram tähendus. Midagi olulist on paraku lõpuni jõudnud ka eesti rahva ajaloos.
Oleme saanud jälgida eesti talurahva ajaloolist käekäiku talude päriseksostmise eelsest teoorjusest peale kuni Teise maailmasõja sündmustega koos ja nende järel kätte jõudnud taluelu hävitamise ning kokkuvarisemiseni.
Ajas tähendab see, et on läbi saja aasta edasi liigutud. Alustati XIX sajandi keskpaigast, sarja kaheteistkümnendas osas, mis meil nüüd omaette raamatuna värskelt lugeda on, liigutakse eelmise sajandi esimese poole lõpuajas veel kümme aastat edasi (1937–1946).
Aastaarve ei nimetata, aga ajaloo eriti jõuline toimumine paneb ajasse puutuva niigi väga selgesti paika. Teise maailmasõja sekkumisest eestlaste ellu on arvukalt pilte ja konkreetseid meeldetuletusi.
Traat on Traat ka oma kõige uuemas raamatus, vähegi kogenumale kirjandushuvilisele teda mõistagi tutvustama ei pea. Nagu Traadi proosas tavaline, on raamat ise aga eelnevaga võrreldes omajagu teistmoodi kirjutatud küll.
Ajalooline romaan
Mis raamat on “Õelate lamp”?
Kuidas see eelnevaga liitub ja sarja põhiteema lõpule viib, oli juba jutuks. Ühes 2006. aastast pärit usutluses on kirjanik ütelnud, et tegu on ajaloolise romaaniga.
“Õelate lampi” lugedes tuletab ajalugu end lausa pealetükkivalt meelde, seda juba pealkirjast alates. “Õelate lamp pandi põlema,” kommenteerib vana kooliõpetaja Aalep 1940. aasta suvel Eestis toimuvat. Ajaloolisus on siin aga olnud üksnes esituse üks mõõde.
Läbivalt on tähtis olnud inimese elu kujutamine filosoofilises ja eksistentsiaalses tähenduses. Inimese väga nõudlik kujutamine on jätkunud ka “Õelate lambis” – kõige ilmekamalt ehk paljudes Hinnu kasvamisega seotud episoodides.
Kujutatud aastate poliitilist ajalugu on raamatus seekord aga varasemast rohkem ning see ajalugu tungib lausa otse ja vägivaldselt palanumäelaste ellu.
Lugeja paneb tähele ka varasemast tagasihoidlikumat intriigilist keskendatust. Mulje ütleb, et eelnevast tähtsam on seekord olnud konkreetses elulises aines kinni olemine.
Palanumäel elatakse kehvuses, suhted inimeste vahel ei laabu, on lausa hukas. Püsivalt on pildil kaheksandasse elukümnendisse jõudnud Hendrik Susi ja tema neljas naine Helmi, ka Hendriku pojad Juhan, Ilmar ja Lembit.
Põgusalt näeme varasemast tuttavaid vanemaid poegi Eliat, Valterit ja Ruudut. Järgmist peremeest nende hulgast kasvanud ei ole. Tegevuspaikadena vahelduvad Palanumäe ja Tallinn, kuhu Ilmar ja Lembit tööle lähevad.
Tumedapoolsest üldpildist eristub Hendriku üheksas poeg Hind, raamatu alguses alles kätkis, lõpuks juba koolipoiss.
Finaalis tõuseb rõõmsama laiguna esile Helmi ja Hinnu Palanumäelt ära minek – soov ja katse jätkata paremini ja rõõmsamalt, kui on elatud Palanumäel.
Mis saab edasi?
Uue raamatuga saab “Minge üles mägedele” lugemine otsa. Elu Palanumäel jätkub – viletsalt, aga siiski. Mäe otsa tõusmiseks, mille nõlval elatakse, leitakse küllap aega ja põhjust ka edaspidi. Küll oleks nagu selge, et epopöa pealkirjas seatud kaunis eesmärk on jäänud kätte saamata.
Mida me teame Palanumäe tulevikust, õieti siis olevikust? Juba ühes kümmekond aastat tagasi antud usutluses on Traat tunnistanud, et Palanumäe talu – kirjaniku lapsepõlvekodu – tollal veel üksnes kujutlusena olemas oli.
