Säärase eneseirooniaga kirjeldas Eduard Vilde oma eluaegset kirge - reisijanu. 

Tsitaat on võetud Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga koostatud raamatust "Tossutäkuga Euroopasse". Tossutäkk, teadagi, oli omaaegne auruvedur, millega Vilde enamiku oma reise tegigi. 

Enne iga peatükki ütleb koostaja julgesti sõna sekka, põhjendab eneseteadliku reisihärra tujusid, seletab lahti, nagu ta ise ütleb - inimest teksti taga.

Vilde suure eeskuju Henrik Ibseni puhul on teada, et aastaid võõrsil elanud kirjanik kirjutas siiski vaid Norra elust, kaugelt ju kodu selgemini tajutav. Vilde puhul tunnistab raamatu koostaja sama sündroomi. Võõrad maad ja orud ei kajastu peaaegu üldse kirjaniku ilukirjanduslikus loomingus. Suur osa sellest on kirja pandud küll Eestist väljaspool (20 mujal elatud aasta jooksul), aga käsitleb see kõik ikka Eesti elu.

Enamik mehi on karvased

Muidugi, rännumehi leidub meie literaatide hulgas teisigi: Friedebert Tuglas, Vilde tädipoeg Eduard Bornhöhe, Lennart Meri, Voldemar Pansogi. Igaüks neist omamoodi maid ja rahvaid nägemas, isikliku suhtega üldist ilmapilti vürtsitamas ja samas kui erinevalt samu paiku kirjeldamas. 

Tuglas, kelle reisimuljeid lausa ilukirjanduseks võib lugeda, võttis koju tulles aja maha ja lihvis oma tekste põhjalikult. Vildel seda aega paraku polnud, kokkulepped päevalehtedega ootasid täitmist ja nii see hoogsa sulega kirja pandu lehesabades ka ilmus. Igas loos üsna selge ühiskonnakriitiline pilk. Paikapanemisest jäi talle justkui väheks, lausa prohvetiks kippus see vuntsidega kriitiline realist. Nüüd, 90 aastat hiljem, on kummastav lugeda julge reisimehe tulevikunuusutusi. 

Prohvet Maltsvetist kirjutanu ise oma prohvetlike sõnade täideminekuni ei elanud. Kui elanukski, oleks tast taas pagulane saanud. Et siis paostki meile sõnum saata: mis ma teile ütlesin.Miks loetakse reisikirju? Küllap kahel põhjusel. Üks on äratundmise pärast - ahh, ma olen ju seal olnud! Ja teine - kas tõesti seal niimoodi elatakse? Too esimene vaata et olulisemgi. Paljud ju meistki käinud seal, kus Vilde sajand tagasi - Riias, Helsingis, Baden-Badenis, Pariisis, Türgis, Ameerikas. Just neil soovitan vanahärra reisikatsumusi lugeda.

Riiga käis Vilde mitte maitsi nagu meie, vaid Kuressaarest aurulaevaga. Perfektsele saksa keele oskusele toetudes tõlkis seal omaenese jutukesi saksa keelde ja vaat et elataski end sellest. Tänu selle keele oskusele tundis end koduselt ka mujal saksa keeleruumis, Berliiniski. Sealt leidis ta eest ühe teise Eduardi, sugulase Bornhöhe, aga tädipoegade klapp ei olnud kõige parem. Põhjuseks muidugi teatav vanusevahe, aga eelkõige Vilde liiga boheemlik elustiil, mis Bornhöhele väheke närvidele käis. 

Oma heitlikke eluviise kirjanikuhärra eriti esile ei too, pigem arvustab teiste omi. Pariisi maailmanäitusel, kuhu ajaleht ta korrespondeerima saatis, mõtles välja sootuks uue suhtlusnipi - olematu reisikaaslase. Pani talle nimeks Tõnu Põllu ja laskis siis mehel kõike seda propageerida, mida ise sisimas põlgas. Üsna teravmeelne. Seal, kus ise tahtis sõna sekka öelda, sundis Põllu Tõnu vait ja soleeris oma arvamusega. Viskas vimkatki. Saunatas end Baden-Badenis, nautis täiega mineraalvanne, aga lõpuresümeeks keeras mujale. 

Osundan: "Aga kas teate, mis ma selles keerulises, vaheldusrikkas ühissaunas aegamööda kindlaks tegin? Et 75 protsenti mehi on karvased. Üleni karvased. Mõned otse klutised. Ei tea kuidas neiud neile tihkavad naiseks minna. Ei mina läheks. Kuidas lähed ahvile! Ja leiges puhketiigis pidasin vahel aru, kas ka naisi peaks olema kõrgemal protsendil karvaseid. Sest need, kes Berliini väitekunsti-teatrites politsei loaga alasti tantsivad, need on muidugi raseeritud."

Piima otse udarast

Tänapäeva reisimeeste kirjutistest küll nii süüdimatut frivoolsust ei leia. Aga tagasi "Tossutäku" lehekülgedele. Enda arust üdini härrasmees, ei pannud Vilde Napolis paljuks piima tellida otse lehma udarast, kuid solvus märgatavalt, kui verivärske Eesti valitsus tema tegemisi Eesti saadikuna Berliinis ei aktsepteerinud ja vastukaubaks sama kohta Kaunases (tolleaegses Leedu pealinnas) pakkus. See oli Vildele liig ja nii ongi raamatus ära toodud tema ambassadori ametist lahkumise avaldus. 

Tõtt-öelda, diplomaadiks ta ei sobinudki, liiga otsesed olid tema ütlemised, liiga kriitilised hinnangud. 


Kairi Tilga. “Tossutäkuga Euroopasse. Eduard Vilde reisikirjad“. 300 lk. GO Grupp AS.