Et olid ikkagi kunagi viikingid. Ei, mitte need, kes verist vahtu välja ajades Norrast Ameerikat avastama sõitsid. Ka mitte need, kes Rootsimaalt otsapidi Põhja-Aafrikasse jõudsid, vaid lausa omad suguvennad. Need, kelle vägitükkide tõttu oli paljudesse Taani kirikupalvetesse sisse lükitud hädasõnum: issand, kaitse meid kurelaste ja eestlaste eest!

Pravda toimeteja

Praegu me seda justkui ei teagi, või kui teame, siis ei tunnista. See-eest mäletame Karja kivikiriku asutamisaega (XIII sajandi viimane veerand), Läti Henriku pidevaid pettumusi, kui halb ristirahvas me oleme, ja kingime Euroopale Maarjamaa riste. Muuseas, mis puutub tollesse Läti Henrikusse, siis jääb tõesti mulje, et ega me tõsiseltvõetav rahvakild ei olnudki.

Omaaegsel meediapõllul oli Henrik nagu ajalehe Pravda toimetaja Stalini ajal. Nagu kirjutati, nii oli. Mis sest et ei olnud. Samas ei saa öelda, et viikingikirjandust eesti keeles vähe on välja antud. Üsna lühikese tuhnimise peale ulatus nimekiri oma kümmekonna väljaandeni. Tõsi, enamasti Islandi saagad, “Vanem Edda” ja muu selline kaugem kraam, eestimaist hulga vähem.

Seda enam üllatas Edgar V. Saksa omaaegne üllitis “Eesti viikingid”. Tõsi, originaal küll inglise keeles ja välja antud hämaral nõukaajal kaugel Torontos, aga uuel ärkamisajal kenasti maakeelde tõlgitud. Muidugi tõlkijate-toimetajate ettevaatlike manitsustega varustatud, et ärge seda kõike ikka nii väga tõsiselt võtke, mis nüüd meie, ja äkki viikingid? Tuttav jutt.

Orjakivi või -turg?

Nagu teada, oli Läti Henriku arvamus meie paganatest esiisade tegudest üsna ühesuunaline. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Sündmused, mis kristliku munga mõttemaailma ei mahu, tembeldab ta hoobilt nõiduseks − nii ongi kroonikaid lihtne üles märkida.

Kui kristlaste kaubakoged ebasoodsa tuule tõttu nädalaid liikumatult mere peal kõikusid, olla eestlaste viikingilaevad (neid hüüab Henrik piratica’teks) üsna hõlpsasti edasi-tagasi merd seilanud ja noidsamu kogesid jõudsalt ahistanud.

Nõidus, mis muu. Ei osanud munk selle peale tulla, et erinevalt kogel seilajatest tundsid meie mehed juba ammu kliiverpoomi ja pautisid oma purjeid parasjagu nii, nagu sõita oli vaja. Muide, neid piratica’id olla korraga väljas olnud ligi 300, igaühes 30−40 meest, sedalaadi dessant räägib pidevast mereväest.

Orienteerumisel peeti küll enamasti rannajoont silmas, aga ei kardetud kompassieelsel ajastul ka ulgumerd. Selleks olnud meie esiisadel laevas puukast, kus rästik sees. Mao pea näidanud alati põhja suunda...