Jutlustaja kujutis Tallinna Niguliste kiriku “Surmatantsult” (XV sajandi lõpp). FOTO: REPRO

Kõige värskematele uurimisandmetele tuginev ülevaade kinnitab, et see ajastu polnudki nii pime, nagu varem ette kujutati.

Teos algab ülevaatega keskaegse Liivimaa sünnist: meie aladelegi jõudnud ristisõdadest ning Eesti vallutamisest. Juba seegi on oluline erinevus võrreldes raamatu eelkäijaga, 1937. aastal ilmunud Hans Kruusi toimetatud “Eesti ajaloo” keskaja-köitega, mis alustas Saaremaa alistumise järgsest ajast. Autorid pole siiski püüdnud kehtestada uut periodiseeringut, vaid lähtutud sündmuste sisemisest loogikast.

“Ristisõdade periood on ju peaaegu et kõige “keskaegsem” osa Eesti keskajast üldse,” ütleb köite koostaja, toimetaja ja kaasautor, Tartu Ülikooli professor Anti Selart. Teose ülejäänud autorid on Tartu ja Tallinna ajaloolased Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Marek Tamm ja Heiki Valk.

“Varasemast tugevamini on uues raamatus esindatud kultuuri- ja olmeajalooline aspekt, seda võrreldes poliitilise ajalooga,” lausub Selart. “Suurel määral on uudne ka käsitöö, elukeskkonna, linnakultuuri ja talurahvakultuuri käsitlemine.”

Nii nagu paljud rõhuasetused on tingitud raamatu autorite uurimisalastest erihuvidest, on sellest põhjustatud ka suhteliselt vähese tähelepanu pööramine agraarajaloole: koguteoses “Eesti talurahva ajalugu” on see juba senist uurimisseisu kokku võttes ära kirjutatud.

Kui Kruusi köide lõpeb keskaegse Liivimaa kokkuvarisemisega 1560. aastatel, siis uus väljaanne tõmbab piiri XVI sajandi keskpaika, mil Liivimaal kehtis veel habras poliitiline tasakaal. 

Autorite eesmärk on olnud koostada keskaegse Liivimaa ja selle kõigi elanike – tänapäeva mõistes kõigi rahvuste – ajaloost adekvaatne, tasakaalustatud ja teaduslik käsitlus. Samas on teadlikult hoidutud ajajärgule ideoloogiliste hinnangute andmisest, seegi eristab teost Kruusi omast.

Katkestus ja järjepidevus

Eesti ala vallutamise initsiaatoriks ei pea värske köide paavstivõimu ega ka mitte kaupmehi, kes olevat muretsenud oma saadetiste turvalisuse pärast. Paavstile jäi pigem vallutuse tagantjärele heaks kiitja roll ning kaupmehed said ka enne sõda eestlaste, lätlaste ja liivlastega oma asjad aetud, toonaste kaubateede ebakindlust ei maksa ülehinnata.

Ristisõja taga olid Saksi ja Taani suurnikud ja kohalikud kirikuvõimud, kelle huvi pöördus pärast vendide ala vallutamist Läänemere idaosa suunas. Ristisõdijate enamuse jaoks ei olnud esikohal materiaalsed motiivid – sõjakäik tähendas neile mitte tulu, vaid kulu, kirjutab uus teos.

Vallutuse-eelne Eesti oli paganlik maa selles mõttes, et siin puudus kiriklik võim, kuid kindlasti ei puudunud meil juba toona kristlased. Arheoloogiline ja keeleline aines viitab kristluse tundmisele. Teos püüab tabada muutusi, mida vallutus ja ametlik kristianiseerimine Eesti ühiskonnas kaasa tõid, aga ka välja tuua seda, mille osas järjepidevus säilis.

Üks, mis esialgu edasi kestis, oli osa kohalike ülikute võim, ehkki selle ulatuse ja sisu kohta saab teha vaid oletusi. Kui ülikuil õnnestus sõjas ellu jääda, kaasati nad uutesse võimusuhetesse. Näiteks Üksküla linnuses olid liivlased esialgu võrdsed osanikud piiskop Meinhardi ja saksa kaupmeestega. Ka tükk aega pärast vallutussõja lõppu võisid mõned eestlaste linnused olla endiselt eestlaste käes.

Tõsi, meie ülikute varasem juhi- või isandaroll asendus nüüd suurtalupoja või allvasalli, teatud mõttes keskkihi esindaja rolliga. Teos viitab, et eesti ülikute tõusu pidurdav “klaaslagi” vallutusejärgses ühiskonnas ei pruukinudki olla poliitiline või rahvuslik, vaid pigem majanduslik: eestlastel ei olnud lihtsalt varalisi vahendeid rüütlivarustuse soetamiseks ja seisusekohase elu elamiseks.

“Saaremaa keskaegsete mõisate paiknemine muinaskalmete ja hilismuinasaegsete aarete leiukohtade lähedal viitab sellele, et saare vasalkond oli, vähemalt Jüriöö ülestõusuni (1343–1345), suures osas kohalikku päritolu,” kirjutatakse raamatus. “Võimalik, et ka Saaremaa vanimate kristlike pühakodade rajamisel etendasid koostöös maa härraga teatud osa kohalikud ülikud. Sellele viitavad hoburaudsõlgedega inimkujutised nii Karja kui ka Pöide kirikus.”

Tõsiasi, et muistsed maakonnanimed Virumaa, Harjumaa ja Järvamaa on tänaseni säilinud, ongi seletatav just “oma meeste” lülitumisega uude võimu­struktuuri, leiab teos. Samas aga viitab Ugandi, Sakala ja väiksemate maakondade nimede käibelt kadumine kurvale tõsiasjale, et nende eliit hävitati.

“Alaüksused alistusid väga erinevatel tingimustel: osa sõlmis kokkuleppe, ehkki ebavõrdse, osa aga vallutati. Sõna otseses mõttes vallutamine käibki Sakala ja Ugandi kohta, mujal see nii ühemõtteline ei olnud,” ütleb Selart. Raamat annab põhjaliku ülevaate ka Saksa ordu tegevusest Liivimaal (uuendusena on välditud eksitavat nimekuju “Liivi ordu”).

Vastuoluline aeg

Lääne- ja Põhja-Eesti matuste leiuvaesus juba XIII sajandi esimesel poolel võib raamatu kohaselt osutada seniste juhtide kiirele kultuurilisele ümberorienteerumisele ja sobitumisele uue võimusüsteemiga. “Ilmselt lõi sõjaline allajäämine ja ristiusu vastuvõtmine juba vallutusajastul tugevad mõrad vanasse maailmapilti,” oletab teos.

“1211. aastal nõustusid sakalased vastu võtma ristiusu, tunnistades, et uus jumal on vanadest vägevam. Seega lõi praktikas kogetud tõdemus, et vanadest jumalatest polnud kaitsesõjas vallutajate vastu abi, soodsa pinna uue jumala vastu­võtmisele.”

Juba siis, kui surid sõjasündmuste viimased mäletajad (ehk millalgi 1270. aastatel), võisid eestlased hakata end tunnetama mitte kaotajaks jäänud poolena sõjas, vaid lihtsalt uue Liivimaa elanikena. “Nooremate jaoks jäid uue võimu ja usu toonud sõjad, millega isiklik kogemuslik suhe puudus, vaid kuuldud pärimuslugudeks. Nüüdsest rajanes teadmine “omast” ja “võõrast” poolest juba ristilippude all peetud sõjakogemusel,” oletab teos.

Väga suure muutuse tõid endaga kaasa linnad: kõik Eesti linnad on ju vallutajate rajatud, vahel lausa tühjale kohale. Eestlaste endi maalinnad osutusid umbteeks: nad olid rajatud vaid kohaliku ala valitsus- ja kaitsefunktsiooni silmas pidades, seevastu sakslased ehitasid uued linnad ka kaubateid arvestades. Vallutusjärgse aja maksustamissüsteem püüdis soosida uute asulate teket ja meelitada neisse juurde uusi asukaid.

Eesti rahvaarv võis 1200. aasta paiku olla 100 000 ja 200 000 inimese vahel. Nagu raamat märgib, polegi seda nii vähe: praegune maarahvastik on ligikaudu 470 000 inimest, kuid suur osa neist ei ela külades, vaid alevikes ja kolhoosikeskustes. Rahvastikuloo poolest oli keskaeg Eestile kokkuvõttes kasvuperioodiks.

“Keskajal ilmusid uued külad ja asustati senisest tihedamalt mitmed varem väga hõreda rahvastikuga või peaaegu inimtühjad maa-alad nagu Hiiumaa, Alutaguse ning Läänemere ja Peipsi põllunduseks vähesoodus rannik. Hästi on jälgitav asustuse levik ka Saarde kihelkonna alale, kus varasemad asustusjäljed peaaegu puuduvad,” kirjutatakse teoses.

“Kuigi XIII sajandil võis leiduda üksikuid mere läheduses paiknevaid rannakülasid, millele viitavad otse mererannas paiknevad kalmerühmad (Utrias, Valklas, Pöides Viltinas), olid Eesti rannikualad enne vallutust valdavalt siiski alalise asustuseta. Keskajal see pilt muutus: XIII–XVI sajandini tekkis pidev rannaasustus.”

Uusi külasid asutasid sisserändajad (näiteks vadjalased) ja ka sisepõgenikud, kes läksid sõdade ja konfliktide eest metsade taha pakku uut elu rajama.

Ehkki maa kasvas, inimesed hoopis kängusid. Luustikud viitavad, et keskajal kahanes inimeste keskmine kasv mitme sentimeetri võrra ning muinasaegne pikkus taastus õigupoolest alles XX sajandil. Kahtlemata olid selle põhjuseks halvad elamistingimused, ent see oli üldine keskaegne fenomen.

Jüriöö mõistatus

Erinevalt näiteks Iirimaast ei piiratud meil eesti keele kasutamist, kirikuelus aga lausa rõhutati mittesaksa keele kasutamise vajadust. Aja jooksul omandas sotsiaalne kihistumine siiski ka keelelised piirjooned, eesti keel taandus alamrahva keeleks. Samas oli mõisnike sool veel uusajalgi normiks osata ka eesti keelt ning suhelda talumeestega just selles keeles.

Kui Hans Kruusi köide pühendas Jüriöö ülestõusule kakskümmend lehekülge, siis uus raamat ajab läbi vaid kolmega. Põhja- ja Lääne-Eestit 1343. –1345. aastani haaranud sõda oli osa millestki keerulisemast ja suuremast kui pelgalt talupoegade mäss või eestlaste vabadusvõitlus. Jüriöö ülestõusu on varem ülemäära rõhutatud, leiab Selart. Ülestõusu poliitilised tagamaad olid seotud Taani kuningavõimu kriisi, pankroti ja sellest tuleneva kaasavaratüliga. “Kindlasti ei saa ülestõusu pidada talupoeglikuks sõna otseses mõttes,” leiab teos. “Vastuhakk oli eelnevalt korraldatud, selle juhid võtsid ühendust ja sõlmisid kokkuleppeid Rootsi ja Pihkva võimukandjatega ning olid olnud ühenduses Taani kuningaga. Vaevalt oli tegu ka paganate võitlusega kristlaste vastu: oli tavapärane, et Liivimaa ühe või teise poliitilise jõu vastaseid nimetati oma tegevust õigustades uskmatuiks, apostaatideks ja nende abilisteks.”

Eesti ajaloo uue ja tervikliku üldkäsitluse kirjutamise algatas omal ajal president Lennart Meri, seni on ilmunud IV, V ja VI köide. I ja III köite ilmumist on oodata lähima paari aasta jooksul.



RAAMAT

Koostanud ja toimetanud Anti Selart.

Eesti ajalugu II.
Eesti keskaeg.

456 lk.

Kirjastus TÜ ajaloo ja arheoloogia instituut
FOTO: REPRO