Möödus 70 aastat metsavendade langemisest Ertsma staabipunkri kaitsmisel
Tore, et meie Kaitseliit tegeleb kohapeal ka uue põlvkonna kaitseliitlaste ettevalmistamiseks noorsoo sõjalise ja isamaalise kasvatusega. Selle juurde kuulub kõrgel korralduslikul tasemel metsavendade ajaloomälu elavana hoidmine ja seda juba aastaid. Suur tänu selle eest!
Kuigi ajaratast enam tagasi ei keri, võime me endalt siiski küsida, kas meil on sündmustest 70 aastat tagasi ka midagi õppida? Kindlasti, kui meist aga õppijaid on! See, mis juhtus, oli ühelt poolt tragöödia, aga teiselt poolt etteheide meie poliitikutele selle eest, mida nad tegid kümme aastat varem.
28. septembril 1939 sõlmitud baaside lepingu kümneaastase kehtivuse möödumisel pidanuks algama ettevalmistused Eestist võõrvägede väljaviimiseks. Selle asemel toimus Ertsma väljadel hoopis “verine pühapäev“ ja üle Eesti sadu selliseid enne ja pärast. Loomavagunid märtsiküüditamiseks olid ootel. Maailmale ei läinud korda Eesti rahvas ega tema kannatused.
1949. aasta küünlakuul lahingusse astunud kümnekonnal metsavennal olid vaid mõned käsirelvad ja pisut laskemoona. 1939. aasta sügisel poleks meil olnud raske agressori heidutamiseks mõne päevaga kokku panna Kaitseliidu, reserv- ja tegevväelastest vähemalt 100 000 kõrge võitlustahtega sõjameest maa-, mere- ja lennuväes. Meil oli kasutada igat masti relvi ja sõjatehnikat, vajaliku sõjamoona ning tagalateenistust ja eeskujuliku ettevalmistusega kaadriohvitsere.
Seda suurepärase väljaõppega Eesti ajal kasvanud ja karastunud isamaalistest võitlejatest koosnenud malevat me aga lippude alla ei kutsunud. Eriti häbenemisväärt on see, et mõned päevad enne baaside lepingut kinnitas sõjavägede ülemjuhataja õhukaitse nädalal, et Eestit kaitstakse iga hinna eest! 20 aastat valmistuti riigi kaitsmiseks, aga kui tuli tegutseda, anti alla.
Me ei tea, missugune pidanuks selles olukorras olema EV täpne käitumismuster. Seda suutnuks öelda vaid kõrgendatud ohutundega selleaegsed diplomaadid ja kindralid, aga neid polnud. Kahjuks paljud auväärsed väepealikud olid omaenda riigis koguni ebasoosingus. Küll saame me öelda, et riiklikult tähtsaid lepinguid ei koostata ratsahobuse seljas. Igal juhul oli hääletu alistumine vale. Me kaotasime kõik, mida üldse vabal rahval kaotada oli. Selleaegne ajupesu püüdis olukorda siluda ja sisendada, Et vastupanu suurriikidele võrdub enesetapuga. Ometi tõstsime me ise 1918. aasta lõpul Vabadussõjas relva enda kaitseks. Tulemuseks oli mitmekordses ülekaalus olnud Punaarmee Eesti piiride taha tõrjumine. Ebavõrdses olukorras võitlesid vaenlasega edukalt ka soomepoisid, metsavennad ja saksa armeesse mobiliseeritud eestlased. Au neile!
Etnilise puhastuse, rahvamõrva, kahe suurküüditamise, ülemerepõgenemise ja tuhandete tapetute ning ulatuslike demograafiliste ja territoriaalsete kaotuste, samuti massiimmigratsiooni eest lasub süü meie kunagistel riigiisadel. Nad ei osanud ega julgenud õitsvat ja toimivat Eesti riiki hoida. Just riik on kutsutud ellu selleks, et oma maad ja rahvast kaitsta. Meie riik seda aga ei teinud. Eesti poliitilisest ja sõjaväelisest juhtkonnast enamusele sai osaks kuklalask, vaid üks tipp-poliitik pälvis NSV Liidu personaalpensioni. See, mida 1939. aastal teha ei juletud, kõlas Asutavas Kogus juba 10. märtsil 1920 Tartu rahulepingu ratifitseerimisel sellesama lepingu isa Jaan Poska suust: „Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu!“
Me langetame pea kõigi hukkunud metsavendade mälestuseks. Nende hulgas oli petserimaalane Viktor Rumjantsev. Tema austamiseks lehvis toonasel lumisel lahinguväljal petseri maakonna lipp ja kõlas tema Metsavendade laul. Selle lõi ta ilmselt Ertsma punkris.
Petserimaa on endiselt idanaabri poolt suuremas osas annekteeritud. Selle tagasinõudmiseks või juriidiliseks kaitsmiseks pole Eesti riik kahjuks möödunud veerandsajandil end pingutanud. Ainus, mis meenub, oli 1994. aastal välisministeeriumi protest Venemaa Föderatsioonile. Naaberriik põhjustas pahameelt sellega, et paigaldas ühepoolselt mööda kontrolljoont ona kahepäiste kotkastega piiritulpade rivi. Paljud meie poliitikud vibutavad Moskva suunas sõrme, kaitstes Gruusia ja Ukraina territoriaalset terviklikkust. Samal ajal ollakse nõus Saaremaa suuruse annekteeritud Petserimaa ja Eesti Ingerimaa loovutamisega idanaabrile.
Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse kaitsmise eest väärivad tänusõnu Riigikogu liikmed, kes järgisid süümevannet ja hääletasid 2015. aastal uue piirilepingu vastu. Osa neist on tänaseks elust ja poliitikast lahkunud. Nende kunagises ühises nimekirjas olid Jüri Adams, Andres Ammas, Krista Aru, Igor Gräzin, Monika Haukanõmm, Mart Helme, Martin Helme, Andres Herkel, Jaak Madison, Raivo Põldaru, Henn Põlluaas, Helir-Valdor Seeder ja Arno Sild. Nendega liitusid 22. Jaanuaril 2019 veel Raivo Aeg, Peeter Ernits, Uno Kaskpeit, Aivar Kokk, Tarmo Kruusimäe, Inara Luigas, Andres Metsoja, Priit Sibul ja Artur Talvik.
Rahvarohkest mälestusüritusest osavõtjatele saatis tervituse kunagi metsavendi abistanud sealtkandi Parasmaa küla Männiku talu Peetersoo peretütar Erna Rüütel Valgamaalt. Ta kirjutas Viktor Rumjantsevilt üles tema Metsavendade laulu. Selle laulis plaadile Viktori kaasmaalane, luuletaja Ilmar Vananurm ja see on kuulatav Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsi ajalooraamatu CD-plaadilt.
