Karksi kirikutorn kaldus viltu, kui mäekülg vajuma hakkas. Nüüd on aga tugevad talad selle vajumise peatanud. Ingmar Muusikus

“Tule, oh rändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse!” kutsub August Kitzberg külastama oma kodukanti (jutustuses “Maimu”). “Viibi Karksi linnamäel vägevate varemete vahel, kas pühapäeva hommikul, kui siit väikese valge kiriku tornist kellahääl pühalikult lainetab ja virvendab, kuni kaugusesse kaob...”

Või vaata kuldses õhtupäikeses sealt mäeveerult alla, kus Linnaveski järv kõrkjate vahel uinub. Siis “püha rahu asub su hinge”, ütleb kirjanik. Oru vastasveerul istub ta ise pronkskujuna. Tuleb ette, et mõni kooli­tüdruk papa Kitzbergile sülle ronib – see on nagu kivist pink – mõtisklema, mis teda tulevikus võiks vaikse Karksi-Nuia aleviga siduda.

Avalehele
1 Kommentaari