Muuseumid aitavad mõista, et inimene teeb asju, ja asjad ei peaks tegema inimest
Läinud muuseumiöö lausa sundis mõtlema kooslusest “inimene ja muuseum”.
Pärast selleaastast muusemiööd läks minu mõte tagasi 1980. aastasse. Mängisime siis Rocca al Mares vabaõhumuuseumis Moskva olümpia programmi raames Jaan Toominga lavastatud “Libahundimängu”. Vaat siis me heietasime oma nooremate näitlejate seltskonnas plaani, et tore oleks töötada muuseumieksponaadina, taluperemehe või sulasena. Et tuled hommikul tööle, teed neid töid, mida aastaaeg ja olud nõuavad, ning õhtul paned oma riided selga, istud autosse ja kihutad rõõmsalt aega veetma. Selline noore inimese sinisilmne unistus. Ilusad ilmad olid siis suvel muidugi ka.
Muuseumiöö ja muuseumipäev
“Muuseumid on kultuuri elujõu tagatiseks!” sõnastas kultuuriminister Tõnis Lukas enne muuseumiööd. Kultuuriminister on olnud ka me haridusminister, seostus, kui ta rõhutas, et muuseumide mäluasutuseks olemine kannab hariduse järjepidevust.
“Muuseumidesse kogutud esemed ja mälestused ei ole kalmistukaup – muuseumides jätkub nende elu. Kui miski on vahepeal varjusurmas, siis siin puhutakse talle eluvaim sisse! Muuseumipäeva mõte ja olulisus üle maailma ongi tõsta teadlikkust muuseumidest ning nende muutunud rollist.”
Sellel aastal langesid kokku rahvusvaheline muuseumipäev ja rahvusvaheline muuseumiöö. Üle-eestilist muuseumiööd peeti 11. korda. Üle 200 paiga avasid oma uksed viieks tunniks, tasuta. Sel korral kandis muuseumiöö pealkirja “Öös on mustreid”.
Lisaks muuseumidele olid avatud kümned arhiivid, galeriid, mõisad ja kirikud.
Klaasimuuseumi silmarõõm
Raplamaal Järvakandis on klaasimuuseum. Selles on detsembrikuu lõpuni avatud näitus Tarbeklaasi kunstniku Pilvi Ojamaa loomingust aastatel 1965–1992. Enne kui eakaid klaasinaisi, kes muuseumiöö ja klaasikunsti auks ennast Järvakanti on sättinud, kuulama asun, loen seinalt Pilvi Ojamaa loometee tutvustust. Naine on 89aastane ja ütleb ise, et kui ta niikaua elab, tahab 90. sünnipäevaks üles panna oma klaasigraveeringute ülevaatenäituse.
Kuidagi nõnda on kunstnik oma mõtte sõnastanud, et kunst ei peaks mitte tekitama õudust ja masendust. “Kunsti objekt peab olema ilus ja esteetiline.” Ja nii ongi. Mitte ainult Pilvi Ojamaa näitus, vaid see koos kogu Järvakandi klaasimuuseumi ekspositsiooniga pakub vaatajatele silmarõõmu.
Üks kahe klaasinaise omavaheline avalik jutukatke jääb kõrva. Pilvi Ojamaa räägib justkui Maie-Ann Raunile, kuidas ühe klaasist vaasi originaali enam olemas ei ole. Või õigemini ehk on, aga kus? Nimelt oli nõukogude ajal kombeks olnud, et tähtsatel külalistel Moskvast lasti kunstinäituselt valida endale kingitusi.
Tollal kunstnike liitu juhtinud Ilmar Torn olla koos tähtsa julgeolekumehega sealt näitust külastanud ja sellele oli meeldinud üks Pilvi Ojamaa autorivaas. See oli ainueksemplar ja kunstniku sõnul ka riiklik ost kunstimuuseumi kogusse. Aga Ilmar Torn kinkis selle ära.
Klaas on õilis materjal. Pilvi Ojamaa Tarbeklaasis loodud klaasid, pokaalid, vaasid tekitavad äratundmist ja panevad paratamatult mõtlema me kaubanduslikku ruumi vallutanud plastkarpide ja papptopside peale. No küllap neiski, mõnes, on omamoodi ühekordne esteetika.
Käesoleva aasta muuseumiöö teema – mustrid – kutsus 18. mail külastajaid tabama mustreid elus meie ümber: kultuuris, ühiskonnas, looduses, ja küsima, milliste mustrite osad me ise oleme. Milliseid mustreid märkame ja millistest vabaneda püüame? Miks me käitume teatud olukordades kindlal moel ehk millised on meie käitumismustrid, olgu siis indiviidi või grupina? Milliseid mustreid kasutavad tööstused ja masinad?
Argipäeva muster pühapäeval
Mulle tuleb meelde üks kunagine joodikust laevakapten, keda tundsin. Vahel me jõime temaga Kihelkonna poe ees olevates põõsastes. See vana kapten ei lubanud kunagi juua klaaspudelist, vaid koukis põuetaskust välja tsaariaegse klaasi. Tõsi, vahel võtsin selle temalt ära ja läksin pesin kaupluse tagaruumis puhtaks, aga põhimõte, et jook on maitsvam, kui teda juua kaunist jooginõust – jah, see jäi külge.
Muuseumiööl Järvakandi klaasimuuseumis mõtlesin sellele, kui palju kujundasid minu ja paljude põlvkondade maitset kuni praeguseni Tarbeklaasis töötanud kunstnikud, disainerid.
Klaasimuuseumist lahkumisel oli seda muuseumiöö puhul külastanud 87 inimest ja mitu tundi avatud olekut seisis veel ees.
Istusin päev pärast Järvakandi klaasimuuseumis käiku Rapla linna uue ja veel pooliku kivist keskväljaku ääres. Mõtlesin hulk aastaid tagasi täpselt samas kohas asunud “hollivuudist”, suurest uhkest nõukaaegsest kultuurikeskusest, mis valmis ei saanudki ja hiljem õhku lasti.
Meenus üheksakümnendate alguse plaan (siis Toivo Kurmet selles poolikus majas toimetas) tuua Tallinnast sellesse majja riiklikud kunstikogud. Ehitada neile kaasaegne hoidla olemasolevate müüride ja ruumide baasil. Tähtsad delegatsioonid käisid neid ruume kaemas ja nõu pidamas, aga mõtteks see vaid jäi.
Sellest mõeldes vaatasin keskväljaku purskkaevu veesilmas hullavaid lapsi ja mõtlesin, kas neile annaks midagi juurde teadmine sellest, miks ja kuidas nõukogudeaegse suure kultuurimaja ehitamine toppas. Kuidas mitmed säravad ideed lehvisid. Ja see kõik nüüd on minevik. Minevik, mida meenutamata ... kas tõesti pole tulevikku? Samasugused kultuurimajad said valmis Paides ja no näiteks Lihulas. Neis on elu.
Olen nüüd taas vähemalt 20 aastat elanud Raplas ja ei oska meenutada mitte ühtegi maja, kuhu oleks selle aja jooksul paigutatud silt, et siin oli see ja see asutus, mis tegi seda ja seda, või et siin elas see ja see inimene.
Kas me olemegi nii vaesed? Seal keskväljaku ääres meenusid me nüüdseks keskkoolist põhikooliks saanud kooli direktorid. Värvikad isiksused, nad elavad minu peas. Muuseumi Rapla linnas ei ole. On plaanitud, koosolekuid peetud, aga tulemuseni ei ole jõutud. Viimane muuseumijutt siin on korvpallimuuseumist.
Sillaotsa inimene ei pidanud kaugele minema
Sillaotsa talumuuseum on mu meie maakonna lemmikkoht ikka olnud. Seal on mitu põhjust, üks neist kindlasti selle muuseumi viimaste aastakümnete hing Jüri Kusmin. Siin on nüüd koht talle pärast surma au avaldada. See surm on mu jaoks nii värske, et ei saa veel Sillaotsale ja Velisele jalutama minna. See on just Jüri isiksusega seotud, kõik need mälestused. Puhka rahus, Jüri Kusmin. Sinu tehtu elab edasi.
Selle muuseumi juhataja Kalju Idvandi sõnul oli Sillaotsal muuseumiööl üle saja külalise. “Sillaotsa talumuuseumis tegid mustreid pillimehed ja pillid. Esinejaid kutsusime vallalehe vahendusel, aga mänguvõimalust jagus ka teistele,” tutvustas juhataja Sillaotsal sündinut.
Muusika kõlas Sillaotsal nii toas kui ka õues, kolm tundi ja 45 minutit järjest. “Siis tulid väikesed pausid vahele. Oli ka laulu ja tantsu. Koos külalistega vaatasime muuseumis ringi,” rääkis Kalju Idvand.
Kui väljas hämaramaks läks, muutusid jutud järjest asisemaks. “Koostöö ja võimalike ühiste tegemisteni välja. Loodame ju muu hulgas leida oma tehnikakogule vadereid, kellega koos museaale hooldada ja tutvustada,” kirjeldas Kalju Idvand Sillaotsa muuseumiöö peo- ja asjaliku õhkkonna tasakaalu.
■■■
Muuseumid aitavad mõista seda seaduspära, et inimene, isiksus, teeb asju, ja asjad ei peaks hakkama tegema inimest.
