Muusikailmas on ainult üks Anne Erm
Naine, kelle muusikakirg on nihutanud Eestis harjumuspäraseks peetava piire. Festivalikorraldaja, kelle järgi joonduvad kõik teised. Raadiolegend, kes on aastakümneid innustanud muusikasõpru otsima uut. Anne Erm on hull.
Lihtsam oleks muidugi öelda nii, et Anne Erm on pisut teistsugune inimene kui teised, aga see väljend tundub mulle kuidagi liiga pehme ja viisakas ega anna piisavalt edasi tema olemust. Ta saab kohe 75 ja seda on päris palju. Kuigi on käibel klišee, et naiste puhul pole ilus mainida aastaid, siis tema puhul vist võib, sest sellistel arvudel pole mingit tähendust. Pole vahet, kas 25, 55 või 75, sest pilk on mujal – mitte tema näol, vaid muusikalistel tegudel.
Just nimelt muusikalistel, sest Anne hulluse keskmes on muusika – tema enda kirg ja sellest johtuvalt ka selle kire pikendus, mis tähendab, et ta tahaks võimalikult paljusid teisigi inimesi ilusa ja ülendava muusikakogemusega nakatada.
Ilmselt on selle tõdemine vähemalt minul tagantjärele tarkus, mis vähehaaval on koorunud pärast seda, kui palju kordi on kokkupuudete järel mu mõtteist läbi vilksanud küsimärk või imestuse varjund.
Mina tutvusin Annega, kui ta oli veel neljakümnendates. See oli enne Jazzkaart. Ta oli agar ja endale nime teinud raadiotoimetaja, kes oli kirjutanud eesti levimuusika panoraami kirjeldava raamatukese “Polkast rokini” ning kelle minevikku kuulus ka laulmine juba siis kultusnähtuse staatusse liikuvas vokaalgrupis Collage.
Kogu hingega festivali eest väljas
Kui Anne toimetajatoakesest raadiomajas sai Jazzkaare peakorter, kohtusime sagedamini, sest minu ajakirjandusliku tegevuse orbiidil hõivas see festival päris suure koha.
Jazzkaare algusaastatest on räägitud legendilaadseid imelugusid ning suuremal osal neist on tõepõhi all.
Kui Anne oleks hakanud segastel üleminekuaastatel tegema mastaapset festivali isikliku kasu saamise mõtetega, oleks ta juba esimese või teise korra järel päris kindlasti loobunud, sest miinus ja probleemide kuhi tuli ikka väga suur.
Kentsakas oli vast veel see, et kuigi ametlikult oli alguses korraldav organisatsioon mõni lugupeetud nimega filharmooniline asutus, siis võlgade tagasimaksmist korraldas ikkagi Anne Erm isiklikult. Sest tema tahtis kogu hingest, et festival edasi toimuks.
Küllap oli palju teisigi, kes seda soovisid ja vaikselt oma väikese panuse andsid. Sest algusaastate Jazzkaarel võis kohata selliseid muusikast vallanduvaid õhinapuhanguid ja kõrge lennuga elamusi, mis suudavad muuta inimeste elukäiku. Need olid laulva revolutsiooni järeltõuked, mida poliitikud mitte kunagi ei suuda mõista. Ka esimesed Rock Summerid said selle tunde ülevusest osa ja tükke sellisest elevusest hulpis toona siin ja seal.
Aastad läksid, Jazzkaar (ja Anne) kasvas muutuste tuules nagu pajuvits, mis järsu iili ees ennast nõtkelt looka painutab ja alati kindlasti jälle ülespoole sirutub.
Välismaised muusikamänedžerid, kes esialgu asjaajamises kogenematu Anne üle naersid, hakkasid aupaklikult kummarduma, ja Eesti ärimehed, kes alguses olid kaastundest või heldimusest Jazzkaarele pärast anumist väikeseid summasid loovutanud, tegid meedias suureks paisunud festivalile ühtäkki koostööpakkumisi.
Festival muutus professionaalsemaks, selle tiimi lisandus inimesi ja ajapikku sai sellest hästi toimiv masinavärk. Aga Anne ise jäi laias laastus samaks. Ta oli küll õppinud asjaajamise kombeid ja küllap ka ärietiketti, aga temast õhkus endiselt muusikafänni omakasupüüdmatut kirge.
Igaühel on temast muidugi oma pilt ja kujutlus, kuid mulle on Anne silmisse jäänud alati kuhugi rühkivana, kiirelt tippivad jalad lükkamas ettepoole kaldunud keha läbi saju ja tormi.
Alati on tal kaasas suur käekott. Suur seepärast, et sinna mahuks rohkem Jazzkaare buklette ja igasugust reklaaminänni. Sest igal hetkel võib vastu tulla keegi, kellele saab seda festivali hüvanguks jagada.
Kui raadomaja liftis sattusid näiteks kokku intervjuult naasev peaminister ja toimetaja Anne, siis viimane kehastus kohemaid Jazzkaareks ja võis olla päris kindel, et uste avanedes astus sealt välja üllatunud ilmega ja džässipropaganda valingust tulitavaid kõrvu hõõruv poliitik paki festivalipaberitega.
Üks mällu sööbinud juhtum on eriti iseloomulik. Aastate eest vallandus kogu maailmas korraks suur Kuuba muusika buum koos fenomeniks kerkinud Buena Vista Social Clubiga, mis tiirutas agaralt ja suure menuga mööda maailma.
VIDEO | Anne Erm Jazzkaarest: loodan, et varsti teab kogu maailm, kui hea on Eesti džäss ja kui mõnus siin elada!
Oskab kõigis näha ainult head
Ühel aastal oli grupp peaesineja festivalil Pori Jazz. Huvi Kuuba muusikute vastu oli tohutu. Enne esinemist toodi kaks tähtvokalisti – Omara Portundo ja Ibrahim Ferrer – ajakirjanike ette ning pressikonverentsil oli rohkesti kaameraid ja mikro- fone.
Küsimusi sadas laviinina ja küsijate konkurents oli kõva. Mäletan, et midagi suutis ka Anne Erm vahele hõigata ning Portundo rääkis, et kuigi ta 70ndatel laulis mitu korda Helsingis, Tallinnani tema turneed siiski ei küündinud.
Kui meediaüritus järsku ja ootamatult läbi sai, sest ajakirjanikke oli eelnevalt hoiatatud, et poliitilise hõnguga küsimusi esitada ei tohi, viskus Anne otsekui kogenud jalgpallihuligaani vilumusega staarlauljatari kõrvale. Sekundi murdosa pärast hoidis Portundo käes Jazzkaare voldikuid ja järgmisel hetkel ta juba noogutas hoogsalt, kui Anne talle selgitas, et kindlasti on vaja Eestisse laulma tulla.
Siis lükkas vääramatu jõud Anne kõrvale. Nagu hiigellaine, mis pühib oma teelt võik väiksemad takistused, saabus televisioon oma kaamerate, turskete tehnikute ja blondide mikrofonihoidjatega. Aga eemalt oli näha, kuidas kuubalanna surub rääkimise ajal vastu rinda värvilist suurte kirjadega paberipatakat.
Sel õhtul luges kogu Soome Yle uudistes staari intervjuu ajal ekraanilt kirja “Jazzkaar”.
See on kõigest üks sedasorti seiklustest, mis kõik on erinevad. Ühendav on vaid üks nähtamatu joon, mille tunnevad ära muusikausku inimesed. Ühele poole seda joont jääb muusika ja teisele poole äri. Kõik Anne kui festivalikorraldaja veidrused jäävad muusika poolele. Ärinaisena peaks ta käituma teistmoodi.
Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, kes oli Anne Ermi kolleeg raadio muusikatoimetuses aastatel, kui Jazzkaar üle kivide ja kändude suurte raskustega alustas, räägib, et välismaal tööreisidel on ta aja jooksul kohanud üllatavalt palju raadio-inimesi, kellele on kohtumine Anne Ermiga sügava mulje jätnud ja kes pärivad, kuidas tal läheb.
Vestlustest nende inimestega on koorunud tõdemus, et Anne kuvand neis on omakasupüüdmatu kirgliku muusikafänni oma, kelles hõõgub uudishimu ja põleb tasase ühtlase leegiga soov jagada kõige paremat osa muusikast võimalikult paljude teiste inimestega. Ideaalis võiksid kõik raadiotoimetajad olla sellised.
Kuigi Jazzkaar on peaaegu et võrdusmärgiga kleebitud Anne Ermi praeguse avaliku kuvandi külge, on ta kõik need aastad töötanud raadios ja nädalast nädalasse teinud Vikerraadios džässisaadet.
Võib-olla on siin peidus isegi mingi salasümboolika, sest Jazzkaare nime välja mõtlemise juures oli kujundina mängus ka vikerkaar, mis pidi sümboliseerima igasugust muusikalist kirevust, kus džäss on vaid üks värvidest. Anne raadiosaated ei ole ainult džässist ja Jazzkaar on stilistiliselt ja žanriliselt tõepoolest üks väga kirju festival.
Teda ennast võib kohata igasugustel kontsertidel – mitte ainult “polkast rokini”, vaid ka klassikast avangardini. Uskumatu, et ta suudab! Ning paistab, et Anne elab kaasa kõigile muusikutele ja nende edusammudele, abistab ja julgustab teisi kontserdikorraldajaid, pidamata neid konkurentideks. Ma ei ole kunagi kuulnud, et ta räägiks teistest halvasti ning näib, et ta suudab alati olla optimistlik, kuigi selleks mitte just alati põhjust ei ole.
Tõeliselt suure idee kandja
Aga muidugi on Anne Erm hull, sest ta on võtnud ette asju, mille puhul enamik inimesi tagasi põrkuvad, sest nende terve mõistus ütleb neile, et see ei õnnestu või et nii ei tehta. Anne tegutsemisel paistab olevat mingi kaugem eesmärk ja ta rõõmustab alati, kui tema arvates hea muusika saab inimeste ees kõlada. Võib-olla see ongi tema Suur Idee.
Mitte kuidagi ei ole seda võimalik kokku arvestada, aga ma pakun välja, et Anne tegevus on toonud siinsete inimeste ellu muusika kaudu palju rohkem päikest kui siinsetel laiuskraadidel võimalik. Kui inimesteni jõudnud ja neid mõjutanud positiivsed impulsid ritta laduda, siis ei teagi, kuhu see rida välja ulatub. Igatahes kaob ta silmapiiri taha.
Seepärast ongi ainult üks Anne Erm.
Tema õnn on ka meie oma.
