AFP/Scanpix

Elasime tookord maal majas, mis oli ühtlasi ka koolimaja ja mu ema seal napilt kümmekonnale lapsele õpetaja.

Ja kooli nääripidu peeti igal aastal, selleks õpiti enne hoolega laule ja luuletusi. Ise ma veel kooliealine polnud, aga tegin vapralt koos suurematega kõik kaasa.

Nääriõhtul tuli meile külast onu Ralf, kes mõne hetkega kehastati punakuueks, sätiti takust habe ette ning seati ninale mustad prilliraamid, mille küljes suur punane kummist nina.

Mäletan, et ühel aastal juhtus ka äpardus – onu takuhabe läks särinal põlema. Eks ta mõtles, et uhkem on, kui näärivana põlevat küünalt käes hoiab.

Tagantjärele arvan, et kingivana oli enne ka punnsuutäie julgust võtnud. Aga suuremat õnnetust siiski ei juhtunud.

Ning kui pidu läbi ja kingid jagatud, sai näärivanast meie köögis jälle onu Ralf. Ninaga prilliraamidest aga meile vennaga üks lemmikmänguasju...