Peaosalised Hayley Blackburn (Kaunitar) ja Anthony Maloney (Koletis) romantilise ning karge, kuid lopsakalt neoklassikalise lavastuse proovis. Foto: Ranno Rätsep .


Mind on ikka ja alati vaimustanud ballett. Küllap on see vastandite veetlus. Minu ettekujutus treeningust (ja pingutuste määrast, mida olen valmis sellesse panustama) piirdub diivanilt tõusmisega, et telekal kanalit vahetada, või teekonnaga külmkapi juurde uut õlut tooma.

Seevastu ballett nõuab olümpiasportlase vormi ja võhma, aastatepikkust harjutamist, rütmimeelt ja näitlemisoskust. Kuidas suudab keegi esitada hirmus nõudlikku adagio’t “Uinuvast kaunitarist”, endal nägu naerul, jääb mulle mõistatuseks.

Veel on balletiartistil vaja kassi painduvust. Olen püüdnud Jellit innustada fotoga, kus George Balanchine (balletikompanii American Ballet asutaja) õpetab oma kõutsile balletihüppeid, kuid minu kiisu keeras vaid uuesti magama...

Lava taga

Sellegipoolest läksin oma kiindumuse tõttu elevile, kui mind kutsuti Vanemuise kulisside taha osa saama täispika balleti “Kaunitar ja koletis” proovidest.

Hilistalvine Tartu näeb välja loid, ent Vanemuise seinte vahel õhk säriseb. Artistid on kuude kaupa oma osi eraldi harjutanud ning lavastaja-koreograaf Silas Stubbs, repetiitorid, valgusmeistrid ja lavatöölised on nüüd esimest korda koos, et kõik ühte liita.

Kuidas nad seda teevad, kui esietenduseni on jäänud ainult kolm nädalat? Kõigepealt on vaja kõva tööd ja palju pühendumust.

Laval on paarkümmend balletiartisti, kes kannavad laias skaalas T-särke (Tuumadesarmeerimise Kampaania sümbolist kuni tekstini “Mul on täna kena päev – ära keera seda kihva!”), lühikesi pükse, sääresoojendajaid mitmes kokkuvajumise astmes, salle ja Miki-Hiire kottade sarnaseid jalanõusid.

Kõik on heas tujus, kaasa arvatud kordeballeti repetiitor keset põrandat (arvatavasti kaardistab territooriumi), solistide repetiitor oma hoolealuseid juhendamas, sisse-välja kihutav fotograaf ning Silas Stubbs, keda jätkub igale poole.

Keskendumist võiks lausa käega katsuda (aga ära üldse mõtlegi sõpradele rõõmsalt lehvitada!), kuid see ei tähenda, et meeleolu oleks rusuv. Ühele turnüüriga neiule teeb ilmselt palju nalja tema ootamatult suur tagumik.

Vahepeal tiksub edasi ka tüütu igapäevaelu – kulissidest saadetakse SMSe. Siin võib küll olla kultuuritempel, aga mis õhtul süüa saab? Lahkudes kostab mulle kõrvu lausejuppe eesti, inglise, leedu, vene keeles – kogu lai maailm Tartu linnas!

Mõni päev hiljem on sellest kaootilisest hanekarjast kibekähku võrsunud tavatu armastusloo põnev algus.

Dressipüksid, T-särgid ning Tartu telefoniraamat, mis romantilist romaani dubleeris, on hakanud muutuma univormideks, pidurõivasteks ja ehtsaks raamatuks.

Kordeballett on välja drillitud. On proovitud valgustust, niisamuti ka raskete dekoratsioonide liikumist – tähtis tegevus, sest peaks mõni jäme sammas äkki lavale prantsatama, purustaks see kindlasti teatri-illusiooni (ja tõenäoliselt ka paar jalaluud).

On hakanud välja ilmuma psühholoogiline pool (head ja halvad tegelased) ning ümber kujuneb ka lage lava. Kui langeb tagariie, tekivad XIX sajandi Viini (viimase “Lõbusa lese” dekoratsiooni) asemele intrigeerivad digiprojektsioonid, mis kujutavad tööstusmaastikke ja lehismetsa.

“Lavadekoratsioonid,” selgitab mulle Silas Stubbs, “on mõeldud esile tõstma kontrasti kauni pastoraalse looduse ning tööstusrevolutsiooni koleda kunstliku masinavärgi vahel.”

“Kaunitari ja koletise” lavahing (romantiline ning karge, kuid lopsakas neoklassika) on üsnagi britipärane. Pole ka põhjust imestada, sest nii Silas Stubbs kui ka tema Kaunitar ((Hayley Blackburn) ja Koletis (Anthony Maloney) on kõik õppinud Ühendkuningriigis.

Enam kui kolmandik Vanemuise trupist on käinud Elm­hurstis – Briti vanimas selle alla kutsekoolis, mille moto on “Ela, tantsi, õpi”. Kool on klassikalise balletihariduse tippkeskus.

Ka partituuris on esindatud Briti muusika – autoriks Sir Malcolm Arnold (1921–2006) – koos paladega hispaanlaselt Joaquín Turinalt (1882–1949) ja venelaselt Aleksandr Glazunovilt (1865–1936). Stubbs oleks meeleldi kasutanud Sergei Prokofjevi muusikat, kuid sellel on liiga palju piiranguid peal.

Olukord pole selline mitte ainult Vene teostega. Ka Briti muusikal on kitsendusi: seda ei tohi mängida orkester elavas ettekandes (?!). Stubbs on sellest mööda hiilinud nii, et kuni pillimehed orkestriaugus küüsi nakitsevad, seisab laval grammofon, mis õigustab salvestatud muusika pruukimist.

Ja viimaks: nägusad kostüümid on kavandanud Louise Flanagan, endine Vanemuise baleriin. No ei saa need britid siit eemal olla!

Lavastaja-koreograafi ja Kaunitariga rääkides kuulen häid sõnu nii balletitrupi kui ka kogu teatri kohta. Artistid on pärit 12 maalt, sh Lääne-Euroopast, Venemaalt, USAst, Egiptusest, Jaapanist.

Võtan mütsi maha Vanemuise repetiitorite ees – tänu nendele näebki trupi stiil nii ühtlane välja.

See on tore teater, kus töötada, ütlevad britid – lava on suur, kõrvalruumid korralikud, trupp noor, energiline ja sõbralik ning juhtkond julgeb riskida huvitavate lavastustega. Hea näide sellest ongi “Kaunitar ja koletis”, Stubbsi esimene täispikk ballett.

Kiitus Kaunitari isale

Lõpuks tahan kindlasti jagada kiidusõnu Aivar Kallastele, kes esitab Kaunitari lahket isa. Kallaste on suurepärane karaktertantsija – tema Nana “Peeter Paanis” oli unustamatu. Ega koerakostüümis ole lihtne väljendusrikas olla.

Kahju, et see Oksana Titova lavastus, mis mulle vägagi meeldis, on nähtavasti lavalt kadunud.

“Kaunitari ja koletise” esietendus on 9. märtsil. Saanud võimaluse näha kunsti loomise kunsti lähemalt, naudin ma seda sündmust rohkem kui enamik.

Aga nüüd. Publikumärgid. Etendus algab!

Tõlkinud MATI SOOMRE



UUS BALLETT

“Kaunitar ja koletis”

- Muusika: Aleksandr Glazunov, Joaquín Turina, Malcolm Arnold

- Lavastaja ja koreograaf: Silas Stubbs

- Muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp

- Kunstnik: Iir Hermeliin

- Kostüümid: Louise Flanagan (Suurbritannia)

- Osades: Anthony Maloney, Lawrence Massie, Hayley Blackburn, Nashua Mironova, Ilja Mironov, Brandon Alexander

- Tegevad: Vanemuise balletitrupp ja sümfooniaorkester

- Esietendus: 9. märts 2013 Vanemuise suures majas