Narva Vaba Lava tõestas end kolmikvõiduga
Narva Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrikunsti päevad 10.–12. maini testisid nii Narva linna võimalikku teatripublikut, Vaba Lava teatrisaali kui ka oma teel üsna alguses olevat väikest korraldusmeeskonda.
Reede lõuna paiku Narva poole sõites ei saanud keegi märkamata jätta lõputut Tallinna suunas kulgevat sõjatehnika liiklusvoogu. Lisaks iseliikuvatele sõjamasinatele jäi meelde suur rivi rekadega transporditavaid tanke. Käis sõjaväeõppus Kevadtorm. “Käimasoleval ajaloo suurimal Kevadtormil osaleb sel aastal lisaks eestlastele ligikaudu 2500 liitlasvägede sõdurit 17 riigist, kes harjutavad koos töötamist nii esimese kui ka teise jalaväe-brigaadi koosseisus,” jäi silma õppuse mastaabist aimu andev uudis.
Kui pisut hiljem Narvas produtsent Märt Meoselt, kes on Vaba Lava ja Peterburi teatrikultuuri päevade idee väljamõtleja, küsin, miks Peterburi teatrite ja inimeste kohalolu linnapildis silma ei paista kohe üldse, vastas ta mulle napilt, et “raha ei ole”.
Pole midagi parata, kui ma oma peas, küll abstraktselt, aga siiski, võrdlen ühe tanki maksumust Narva ehitatud teatrikeskuse maksumusega. Mõtlen teatri ehitamisele kunagisse salajasse sõjatehasesse ja sealt edasi. Need mõtted näivusest ja kultuuri väljapaistvusest kaovad, kui kella kuue paiku hakkab publik tasapisi kogunema.
Väljamüüdud “Väikekodanlased”
Narva 220 inimest mahutav Vaba Lava suur saal on välja müüdud. Publik on valdavalt venekeelne. Tõlget ei ole, sest teatrikeskusel puudub seni veel vastav tehnika. Kultuuripäevad avab Peterburi Vassili saare teater Maksim Gorki 1901. aastal kirjutatud näidendi “Väikekodanlased” lavastusega. Sedasama näidendit mängib ka Tallinna Eesti Draamateatri trupp. Mõtlen, kas nemad saaksid Narvas saalitäie publikut, kui tuleksid siia mängima. Mingi see asi on küll, et nii Venemaal kui Eestis on taas avastatud Maksim Gorki kui näitekirjanik.
Peterburi teatri lavastus on klassikaline ja autoritruu. Ja tunnistan, sellega üllatavalt kaasaegne. Selline ühiskonnakriitiline. Vanade ja noorte maailmapildid põrkuvad, raske on maailmamõistmist kokku sobitada.
Külaliste lavastuse teevad suurepäraseks näitlejatööd. Parema puudumisel pean kasutama siin väljendit “psühholoogiline realism”. Mulle tundub, et meie teatris on suurte tunnete häälekat väljanäitamist laval hakatud häbenema ja ülemängimiseks pidama. Vene näitlejate temperament ja ilmselt ka traditsioon on teine, nemad mängivad keemistemperatuuril.
Piiteri “Väikekodanlased” on omal moel sarnane hiljuti Tallinnas linnateatri “Talveöö” festivalil nähtud Alvis Hermanise lavastatud “Oblomo-viga”. Lavastaja trikitamist ei ole kummaski üldse, elamus sünnib näitlejate mängust.
Hiljem, kui Narva publik on pikalt ja üksmeelselt püsti seistes näitlejaid nähtu eest tänanud, ütleb “Väikekodanlaste” lavastaja Vladimir Tumanov, et Narva Vaba Lava on kunstiline ruum. “Aga selle ruumi loovad kunstiliseks inimesed. Ma tean, et te selle keskuse alles avasite, aga teatrivaim on siin sees tänu inimestele.”
Kuulus vene näitleja, lavastuses peaosa, Vassili Vassiljevitš Bessemjanovit mänginud Vene-maa rahvakunstnik Juri Itskov kinnitas, et Narvas oli hea mängida. “Mind toetas nii saal kui lava.” Arutlusele tuli seegi, kas Narvas saaks saalid täis ka siis, kui mängida mitte üks kord, vaid kaks, isegi kolm etendust. Leiti, et ilma proovimata sellele vastata ei saa. Ja meie draamateatri “Väikekodanlasi” tuleb mul nüüd vaatama minna.
Väljamüüdud “Mees Podolskist”
“Mees Podolskist” on viimase paari aasta Venemaal enim lavastatud näidend. Kuuldavasti on see praegu paarikümne Vene teatri mängukavas. Uus dramaturgia, autor Dmitri Danilov.
Näidend “Mees Podolskist” on absurdi sugemetega, tuletab meelde Kafka “Protsessi”, ja seal on sees ka orwellilik tulevikunägemine. Samas on tegu lihtsa komöödiaga. Podolsk on Moskvale lähedal asuv väikelinn (300 000 elanikku). Sealne politsei on tänavalt jaoskonda toonud mehe. Mees küsib, milles teda süüdistatakse. Üliintelligentsed politseinikud-”filosoofid” süüdistust ei esita, hakkavad meest hoopis psühholoogiliselt töötlema. Teevad seda nii, et süütu ennast süüdlasena tundma hakkab. Mis siis, et ta ei tea, milles ta süüdi on. Narva etendust vaadates läks mõte paratamatult sellele, et Venemaa Podolsk on Eestimaa Narva (60 000 elanikku). Kui Venemaa päris elu on teatud mõttes Moskvas, siis Eestimaa oma on Tallinnas. Aga jah, eks selliste mõtete seletamiseks on rohkem leheruumi vaja.
Taas on laval suurepärased näitlejad. Meest Podolskist mängib hetkel üks Peterburi kuulsamaid noorema põlvkonna näitlejaid Dmitri Lõsenko. Podolski loos mängisid näitlejad sootuks teises võtmes kui “Väikekodanlastes”, vaoshoitumalt, kui soovite, aga politsei hirmuõhkkond seda tingis.
Järgmisel hommikul kohtasin hotellis Peterburi näitlejaid uuesti ja selgus, et nad lähevad poodi juustu ostma. Peterburis armastatakse Eesti juustu tänapäevani. Sanktsioonid ei ole maitset rikkunud.
Tahaks Podolskisse.
Väljamüüdud “Minu vanaisa oli kirsipuu”
See oli lasteetendus Peterburi suurelt nukuteatrilt. Etendus oli kahes vaatuses ja kestis kaks tundi.
Publikule ei tehtud allahindlust, kuulutusel oli küll märge, et saali oodatakse lapsi alates üheksandast eluaastast. Venelased mängisid Itaalia lugu. Mis mõistetav ja hoiatav ka neile. Ja mis täiesti aktuaalne ka meie Eesti oludes.
Maavanaisa õpetab lapselapsele puu otsa ronimist ja looduse ilu märkamist. Siis selgub, et vanaisa krundil kasvav kirsipuu jääb uue neljarealise kiirtee ette. Vanaisa hakkab muidugi selle vastu võitlema, kuni sinnani, et aheldab ennast puu otsa buldooserite ette. Seda näidatakse televiisoris.
Üks mõte sellest lavastusest läheb rõhutusse mu jaoks, et inimene elab seni, kuni teda mäletatakse. See on seotud poisi surnud maavanaemaga, kes kunagi selle kirsipuu istutas. Julgelt moraliseeriv lavastus oli see mu jaoks.
Just hakkas õitsema kirsipuu me koduaias.
